2026. aasta puu on harilik haab (Populus tremula), seda tiitlit kandis ta ka 2005. aastal. Meie metsades on haab väga tavaline ja ilmselt paljudele tuttav värisevate lehtede tõttu. Piisab vaid õrnast tuuleiilist, kui tema lehed hakkavad värelema ja sahisema. Pole siis ime, et haab on andnud ainest ka ütlusele: väriseb nagu haavaleht. Tema ladinakeelne liigiepiteet tremula tähendabki 'värisev'.

Sõnale haab on vasted kõigis läänemeresoome keeltes, aga ka saami ja mari keeles, kuuludes seega läänemeresoome-mari tüvevarakihti. Eesti murdekeeles on tema variantideks veel haav, vaab, vuab, vaav. Kuna haaval on sagedasti tüve sisemine osa mädanenud, siis kutsutakse teda rahvasuus veel mädapuuks.

Haab-sõnast on tulnud ka mitmeid tuletisi. Näiteks vana paadinimetus haabjas, mille soome ja isuri vasteks on haapio. Ent haabjas on ka omadussõna, mis märgib haavakoore värvi ehk hallikasrohelist. Ja kui miski on tehtud haavapuust, siis ta on haabne, murdekeeles ka haabine või haavane. Eestis esineb veel mitmeid kohanimesid, milles täiendsõna tuleneb just haavast kui puunimetusest, näiteks Haavakannu ja Haavakivi. Ka perekonnanimena on haab üsna edukas. Selle aasta statistika järgi kannab seda 106 inimest, jäädes küll oluliselt alla näiteks tammele ja kasele.

Aga see aasta on veel eriline selle poolest, et metsateadlaste ettepanekul kuulutati esmakordselt välja ka aasta metsaputukas, kelleks on suur-haavasikk (Saperda carcharias), tema on samuti tihedalt seotud haavadega.