Laiska, tööst ja kohustustest kõrvale hoidvat inimest saab kutsuda mitut moodi. Sageli kasutatakse selleks sõnu laiskvorst, looder, lohe või logard nagu näiteks lauses "Räägiti, et nad olid tõelised loodrid, aga hoobelda meeldis neile mitme eest". Tihtilugu kasutatakse laisast inimesest rääkides ka sõna päevavaras, mis on eesti keelde tulnud tõlkelaenuna saksa keelest (sks Tagedieb). Väljendist seanahka vedama on tuletatud seanahavedaja, lühemalt nahavedaja, nagu näiteks lauses "Õnnetuseks oli ta sunnitud töötama saamatute seanahavedajate meeskonnaga". Peale seanaha saab vedada ka siidi, sest laiska inimest kutsutakse vahel veel siidivedajaks, aga ka siidivennaks, nagu näiteks lauses "Tööle tikuvad siidivennad, kellel tegelikult pole mingit tahtmist tööd teha". Värvikaid sõnu on eesti keeles veelgi: loodrinahk ja lullilööja, logask ja logamus, looderdaja ja logeleja, aga ka laiskloom ja laisik.

Ka tööka ja toimeka inimese kohta on eesti keeles sõnu mitmeid. Näiteks saab sellist inimest kutsuda töömesilaseks, tööhobuseks või töökaruks, nagu näiteks lauses "Reaalse töö teevad ära usinad töömesilased kontoris". Kõva töötegijat kutsutakse ka töörügajaks või töömurdjaks, nagu näiteks lauses "Puhkaja on minus rohkem arenenud külg kui töömurdja". Pöörast töörügajat võib kutsuda tööhulluks ehk teisisõnu töödikuks, aga ka rühkliks, nagu näiteks lauses "Töödikud liialdavad tööga, täpselt nagu joodikud joogiga". Kui keegi on töötamisest lausa sõltuvuses, saab teda kutsuda töönarkomaaniks või töösõltlaseks, nagu lauses "Eestlased on töösõltlased ja ka minust sai samasugune".

Nagu näha, on eesti keeles laiskuse ja töökuse kirjeldamiseks üsna rikkalik sõnavara – ühest otsast leiame loodrid ja logardid, teisest töömesilased ja tööhobused. Nende sõnade järgi võiks lausa jääda mulje, et inimesed jagunevadki kaheks: on need, kes veavad seanahka, ja need, kes hobuse kombel kogu töö ära teha rügavad. Tegelik elu on enamasti kuskil vahepeal. Lõppude lõpuks on oluline see, kuidas me ise oma tegemisi ja tegemata jätmisi tasakaalus hoiame – et töö saaks tehtud ning jõuaks õigel ajal ka puhata.