Tegime sõbraga kaerapiimast ja tatrajahust pannkooke. Esimene hakkas pannil äärtest kuidagi kummaliselt vahutama. Küsisin: "Mis ta vahutab?" ja sõber pakkus, et "Äkki on tige?" Tõepoolest, vihast võib vahel vahutada küll. Aga äkki sattus hoopis jutuga hoogu, tahtes meile väga midagi ära seletada? Ei neid tainaid tea, võib-olla oli lihtsalt tainapea?

Räägingi seekord peadest. Neid saab igasugustes ütlemistes ära kasutada, nt keelekorpuses leidus lause: "Isa ütles mulle alati, et sa oled jahupea, ja kui vihma sajab, siis oled tainapea". Ka peata tainas on rumala inimese kohta kasutusel. Aga mis sel tainal siis viga on, samal ajal kui taigen üks lollpea ei ole? Selleks on taignal pead otsa vaja. Keelelise vahemärkusena ütlen, et sõnakujusid tainas ja taigen sobib mõlemat kasutada.

Kui aga peadega jätkata, siis neid on tõesti igasuguseid. Jätan helged ja teravad pead kõrvale ning keskendun ühest oma uurimusest tulenevalt halvustavatele sõnadele. Peale toiduga seotud sõnade nagu eelnevalt mainitud tainapea ja jahupea väljendatakse juhmust näiteks ka materjalide kaudu, nagu sõnades kummipea, kipspea ja puupea, samuti on seos loomadega: lambapea ja oinapea. Ent lollpea saab olla ka põmmpea – kõlasõna põmm esindab vististi seda, et rumal pea on kõva ja tühi. Sealjuures tühise ja rumala inimese kohta öeldakse ka kõlupea – on kõlu ju 'kehv või tühi viljatera'.

Lõpetuseks tulen säutsu alguse juurde tagasi, kus rääkisin, et vahutada saab mitmel moel. Sama on näiteks aevastamisega. Sattusin nimelt sellise lause otsa: "Ma aevastan su jutu peale", mis ülekantult tähendab, et 'ma ei hooli su jutust'. Sama saab väljendada ka sülitamise ja vilistamisega. Niisiis tähendused tekivad ja arenevad, antud juhul otseselt tähenduselt abstraktsemale, ja see annab nii mõnigi kord alust keelenaljadeks ja -mängudeks.

Siinkohal aga avaldan ilma keerutamata lihtsalt lootust, et kuulajat ei aja mu seekordne jutt aevastama.