Ernst Põdder:

"Proua, lubage mul teha paar pauku."

Peeter Helme: "Legendi järgi oli just nende sõnadega pöördunud kindral Põdder talle 1924. aasta 1. detsembri varahommikul ukse avanud lõbunaise poole. Viimane vastanud midagi sellist, et selleks ma siin ju olengi või midagi sarnast. Siiski mõistnud daame oma eksitust kohe, kui öö läbi Narva maantee Lindeni restoranis pummeldanud Landeswehri sõjakangelane ei asunudki püksinööpe lahti kiskuma, vaid haaras kabuurist revolvri ja tõttas akna juurde, et avada sealt tuli postkontori vallutanud mässajate pihta. Kas see kõik ka täpselt nii juhtus, pole teada. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on hoopis see, et tõepoolest aitasid detsembrimässu kiirelt maha suruda just need ohvritserid, kelle jaoks oli ka eelnev päev pühapäev olnud pidutsemiseks sedavõrd sobilik, et nad polnud veel esmaspäeva varastel tundidel tuttu jõudnudki ning said öise bravuuri toel kohe tegudele asuda. Jah, muidugi räägib see seik ka üsna kurba lugu toonase Eesti kaitseväe kehvast seisukorrast ja kogu riigi liigsest enesega rahulolust. Aga see räägib ka raudsest kohusetundest, mis iseloomustas I maailmasõja ja Vabadussõja läbi teinud mehi. Kohusetunnet ei summutanud neis ei magamata öö ega võetud pitsid. Veidral moel ongi see ju kindral Põdderi käitumise tuum: harjutada tuleb nii palju, et kriitilisel hetkel käituks inimene õlitatud masinavärgiga. Olgu teda siis õlitatud lauluõli või millegi muuga."

Mõtted valisid välja Peeter Helme ja Urmas Vadi.

Mõtteid loevad Helgi Erilaid ja Kaja Kärner. Mõtteid saab Vikerraadio kodulehelt ja mobiilirakendusest ka järelkuulata.