Peagi ilmuva albumi "Muunduja" teine singel "Haned kadunud" hakkab vaikselt kerima. Tuttava õrna vokaaliga Maarja Nuut loitsib, tema sõnad hoiavad pinget üleval, aga see on kõik ainult soojendus. Kusagilt kaugusest kostab õrn techno, algul vaid vaevukuuldava metalse kolinana, kuid õige pea juba valjusti, intentsiivselt, ilmeksimatult.

Kas Maarja Nuut võitleb selle techno'ga, on need justkui vastandjõud? Raske öelda, kuid kindel on see, et (ürg)moodne öine maailm, kuhu kuulaja satub, võib küll hirmutada, kuid näitab ennekõike suunda, kuhu võiks ja peaks Eesti folk edasi liikuma.

Võimas suurteos.