See on teie esimene koostööalbum. Kui pikk on selle eellugu?

Maarja Nuut: Albumi valmimise eellugu [on] üle aasta, poolteist [pikk], kui tundus, et võiks midagi salvestada ja üsna spontaanselt tekkis olukord, kus meile pakuti koostööd produtsendiga Howie B. Kuupäevad said kalendrisse märgitud ja siis oli vaja paari nädalaga materjal tekitada. Salvestasime seda aasta aega tagasi juulikuus Tallinnas, Kalamajas, ja nüüd siis on album väljas.

Mida produtsent teie materjaliga tegi? Kas oli lihtne temaga koostööd teha?

Hendrik Kaljujärv: Kõigepealt saatsime produtsendile oma materjali, siis andis ta kirjalikult oma esimesed nõuanded, mida me ka tublide koolilastena täitsime ja kui ta siia saabus, hakkasime tööle. Esimesed paar päeva mängisime seda muusikat läbi, pidasime nõu ja arutasime. Salvestamiseks läks alles mõni päev hiljem. See oligi otsinguaeg, et kas saame sellest ühtemoodi aru ja kuidas seda võiks üles võtta. Aga tema näpunäited olid kasulikud. Ta aitas muusikaliselt meid natuke avardada, kui olime kindlatesse mustritesse langenud. Olgugi et olime nii vähe koos teinud, siis ta tuli ja [vaatas] värske pilguga aitas [ning] neid muuta, ja [seda] positiivses suunas.

MN: Kõige suurem pluss oli mugavustsoonist välja lükkamine. Kui tavaliselt stuudiosse minnes tead, et iga minut on arvel ja sa pead olema hästi efektiivne, [siis] kipud sa pigem tegema seda, mis sa oled kindel, et tuleb välja ning sa kujutad, ette kuidas see välja tuleb. Aga Howie tuli sinna ja koukis välja uusi instrumente, mida me siis katsetasime, [millega] improviseerisime ja nüüd mängime.

Kas selline kõlapilt ja selle filosoofia oli talle mõistetav? Kas ta tabas teie mentaalsuse, mis neis lugudes on?

MN: See on tegelikult veidi keerulisem lugu, sest kui me stuudiosse läksime, oli meil olemas palju fragmente siit ja sealt, erinevad tekstuurid ning olimegi veidi jännis, et kuidas seda kõike kokku panna ja ehk natuke naiivselt mõtlesime, et tuleb Howie B ja ütleb, kuidas see kõik peaks kokku kõlama. Aga keegi teine ei saa seda kunagi öelda. Nii et tegelikult läks hoopis nii, et salvestasime, veetsime suvel koos kaks intensiivset nädalat ja siis jäi see materjal mõneks ajaks laagerdama. Tegelikult [oli sellest], mis me olime loonud, ikka midagi puudu ja läks mitu kuud [enne], kui leidsime inimese, kes hakkas seda materjali kokku panema ning selle protsessi käigus selgus ka, et mingeid asju sooviks teha veidi teistmoodi. Evar Anvelt võttis meie read ja hakkas neid pusle moodi kokku sättima ning hilissügisel salvestasime [need] veel üle. Nii et see helipilt sai alles aasta lõpuks kokku.

HK: Piltlikult öeldes aitas Howie meid püsti, aga kõndima pidime ise hakkama. Howie aitas stuudios neid asju liigutada, materjaliga mängida, aga lõpuks pidime [kõik] ise kokku panema. Aga see oli väga hea, et see niimoodi oli. Howie sõrmejälg on seal olemas, aga seal on neid sõrmejälgi veel ja see ongi kõige parem, et seal on neid rohkem kui üks.

Kas see tähendab ka seda, et edaspidi lähtute sellest, mida te selle albumi juures Howie B käe all õppisite? Kas ta kujundas teie näo ka ümber?

MN: Nagu Hendrik ütles, siis neid sõrmejälgi on mitmeid. Ma mängin rohkem instrumente, mul on seal klaviatuur, aga samas ma tunnen, et väga suur mõjutaja on olnud Evar, kes selle plaadi tekstuuri ja kõlapildi kokku pani. Mõningad asjad, mis ta seal leiutas ja kombineeris, on mind küll natuke mõjutanud. Keegi jätab ukse kuskilt irvakile ja ma hakkan ise sealt edasi otsima. Me ise avastasime palju.

HK: Seda juttu kuulates tekib mulje, et kõik teised tegid seda plaati, mitte meie. See on ikkagi tihe koostöö mitmete elementide vahel ja kui need elemendid ilusti sobivad, siis see pilt ongi terviklik. Siis ongi keeruline öelda, kelle nägu ta rohkem on. Kõige ideaalsem on öelda, et ta ongi iseenda nägu. See, kelle osa miski on, see muutub lõppkokkuvõttes täiesti teisejärguliseks. Aga kui edaspidisest rääkida, siis nüüd on vaja jälle otsast leiutama hakata. Eile tegime seda ja tuli hoopis midagi jazzilikumat. Vaevalt, et me seda teed läheme, aga lihtsalt ise naljatasime, et vaja juba otsida midagi uut, midagi muud.

MN: Eks [see] on olnud omaette protsess. Kui see plaat valmis, siis [see,] kuidas me sellega nüüd lavale läheme, see on olnud teine pikk protsess, mis on kestnud talvest tänaseni. [Kuidas] neid asju lavale sättida, mis viisil neid tehniliselt teostada. Pole olnud muidugi eesmärk neid üks ühele kopeerida. Aga [see,] et seesama kõlamaailm kuidagi esile tuua. See arendab meid iseenesest juba nii, et oleme sealt kontsertkavaga sammu edasi astunud ja see viib jälle järgmiste sammudeni. See on paratamatu. Pärimusmuusika ja elektroonika kõlavad siin taas imehästi kokku.

Milline on olnud see ühisjoon, mida olete taotlenud?

MN: Ei saa öelda, et oleme taotlenud, need on meie instrumendid.

Aga mis on need pillid, või teemad, mis hästi kokku ei sobi?

HK: Muusikas saabki panna kokku asju, mida teistes vormides on keerulisem teha.

MN: See on lähenemise küsimus. Sa võid leida kaks inimest, kes mängivad sama instrumenti ja ei teki seda liimi sinna vahele, ja sa võid leida inimesi, kes mängivad sama stiili muusikat erinevate taustadega ja seal on mingi samasugune lähenemisviis ja see kuidagi haakub.

HK: Jah, ja siin tekib küsimus, et kui räägitakse pärimusest ja elektroonikast, et Maarja – sina esindad seda pärimuslikku külge ja mina siis seda elektroonikat –, võib-olla seda plaati kuulates õnnestub ka seda mõtteviisi muuta, sest Maarja tegeleb väga palju elektroonikaga. Tegelikult tegeles ta sellega juba enne seda plaati, sest kogu looperisüsteem on ju samuti elektroonika. See juba nõuab ka instrumendikäsitlust teisel moel kui lihtsalt mängimine, ja samamoodi olen mina puutunud kokku pärimusega, kas või teatritöös.

MN: See on paratamatu, et sa lähed välismaale esinema ja on mulje, et on tütarlaps, kes laulab ja mängib viiulit ning siis Hendrik näiteks mängib sinna taustaks mingite rütmidega plaate. Eks see jääb ilmselt nii ikka olema. Lõppkokkuvõttes pole sel mingit tähtsust, aga minu meelest selle plaadi puhul ongi kõige põnevam, et need rollid on nii ja naapidi – kohati on rohkem initsiatiivi Hendriku poolt, siis jälle minu poolt. Mõned lood on täitsa koos loodud ja vahetevahel on need rollid ka sel viisil [lahendatud], et keegi ei aimagi, kes mida teinud on ja see on väga mõnus.

HK: Kui mõelda märksõnadest, siis see on hästi varieeruv plaat. Iga teos ei sarnane eelmisega oma kõlalt või suundumuselt. Teisalt mingi sarnasus on, võib-olla muutubki [see] mingiks mosaiigiks, jupid ei ole standardsed. Kui peaks analüüsima, mis võtteid [on kasutatud], siis on mingeid jooni ja pooluseid. Ühesugune, mis viib ootamatult teiseks. Sellist võttestikku on palju. sellest ka pealkiri "Muunduja".

MN: See on kulgemine või muundumine ühest seisundist teise ja me mõlemad mängime üsna palju selle tundega, et on loodud pinnas ning sa oled fokusseeritud ja tegeled selle protsessiga. Sul võivad verstapostid olla, aga oluline on protsess, kuidas sa liigud ühest punktist teise. Minu jaoks see on see, kust tuleb üldse kogu n-ö mängu mõnu. Põnev on jälgida, et kui on alanud albumi eeltellimine ja sa näed poekeskkondades välismaal albumi tutvustusi, et nad on kõik väga vastuolulised ning ei haaku omavahel.

HK: Ühes poes ei olnud isegi žanrit juletud panna, pandi "ei ole žanrit".