Kaspar Viilupi kultuurikommentaar: popmuusika eksootikaeksport ({{commentsTotal}})

Tommy Cash
Tommy Cash Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Vaadates Eesti klassikalist muusikat, siis tekib tunne, et seda saadab suurem edu pigem väljaspool kodumaad. Dirigendid, orkestrid ja koorid astuvad üles Euroopa suurimatel lavadel, rahvas rõkkab ovatsioonidega ning oma tööde eest on pälvitud isegi Grammy'sid. Kodumaine popmuusika oli pikka aega selles vallas maha jäänud, nüüd toimuvad aga positiivsed arengud.

Eesti Laulu karussell on taas lõppenud ning ooperilaulja Elina Nechayeva osutus seekordseks nn rahvusvaheliseks Eesti popmuusika ekspordiartikliks. Umbes kahe kuu pärast avaneb tal võimalus ühel (või parimal juhul kahel) korral miljonite Euroopa televaatajate ette astuda, temaga teevad intervjuusid välismaised väljaanded ning võistluslugu "La Forza" jõuab kogumikalbumile, mis on mõnda aga enamike Euroopa plaadipoodide lettidel.

Seda võib nimetada ka eksootikaekspordiks. Samamoodi valin poest aeg-ajalt võõrapärast toitu, proovin, tõden, et on huvitav, aga teist korda enam ostma ei kipu. Seejuures ei taha ma kuidagi vähendada Elina Nechayeva väärtust, tegemist on lihtsalt paratamatusega, millega tuleb leppida.

Samal printsiibil annab pidevalt üle maailma kontserte Trad.Attack! - inimesed lähevad vaatama, mis veidrusi need kummalised eestlased korda saadavad. Ka viiuldaja ja inglihäälne vokalist Maarja Nuut pakub välismaalastele eksootikat, kuid tema on vaikselt pugemas ka kriitikute südamesse.

Võtmeküsimus ongi see, kuidas saada üle n-ö võõrapärasest elemendist sedasi, et kuulaja võtaks sind tõsiselt, kuid seejuures ei peaks enda isikupära kuidagi lahjendama.

Hea näide on räppar Tommy Cash, kes alustas Eestis oma loometeed juba 2013. aastal, sai küll üksikute kohalike kriitikute kiidulaulu osaks, kuid jäi seal pidama. Ta surus hambad ristis edasi, lihvis oma imagot ja kuvandit ning on tänaseks jõudnud punkti, kus lööb kaasa suurte popstaaride albumitel ning lääne kriitikud kasutavad teda mõttelise võrdluspunktina. Hiljuti lugesin ühest suurest muusikaväljaandest arvustust, kus öeldi, et "lootsin plaadilt samalaadset hullust nagu Tommy Cash". Seda võib vist üsna märgiliseks saavutuseks pidada.

Kuid läbimurdmiseks ei pea tingimata nii eripärane karakter olema. Hiljuti andis Ameerika plaadifirma Wharf Cat alt oma debüütalbumi välja Eesti ansambel Holy Motors - kodumaal vähetuntud kamp hipstereid, kes on esinenud pea kõigil siinsetel väikefestivalidel, kuid tõelise hoo said nad sisse just välismaal. Neist kirjutasid mitmed olulisemad ingliskeelsed väljaanded, arvustasid nende albumit ning võtsid neid loomuliku osana moodsast popmuusikast.

See näide võiks anda julgust kõikidele Eesti artistidele, kellel jääb puudu ambitsioonist kodumaalt välja murda. Siinne popmuusika ei seisa kuidagi eraldi, vaid kuulub oma tasemelt kindlasti rahvusvahelisse, laiemasse konteksti. Meil on vahendid, oskused ja isegi laulukirjutajad, kelle looming vääriks palju suuremat tähelepanu ja kuulajaskonda. Suurelt mõtlemine ja kõrgelt sihtimine ei ole patt, sest kunagi ei tea, millal võib löök kümnesse tabada.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: