Kaspar Viilupi kultuurikommentaar: vaatame vinüüle ja kuulame Spotifyst ({{commentsTotal}})

Vinüülid
Vinüülid Autor/allikas: Chine Nouvelle/SIPA/Scanpix

Viimased paar aastat on toonud suuri muutusi minu muusika tarbimisharjumustesse. Neljapäeva õhtul voodisse heites ja kesköö saabudes kulub vaid paar nupuvajutust, et uue muusika reede raames ilmunud plaadid Spotifys oma virtuaalsesse plaadiriiulisse lisada.

Ei mingit plaadipoe tarneaega ega ootamist, millal plaadi viimaks kätte saad, kõik on kohe käes, valmimiseks kuulamiseks-tarbimiseks. Muusika digitaalne levik on jõudnud maksimumi, enam kiiremini ja totaalsemalt see käia ei saaks.

Kiirelt tulnud, kiirelt läinud, nagu öeldakse. Kui välja arvata üksikud tabelitesse murdvad artistid ja nende hittlood, siis muusika elueaks ongi tänapäeval maksimaalselt nädal. Voogedastuskeskkonnad söödavad kuulajale iganädalaselt ette uusi valikuid, inimest suunatakse pidevalt hülgama seda, mida enne tarbisid, ning võtma midagi veel värskemat ja ägedamat. Tänu sellele väheneb ka kontakt muusikaga, sest pole vaja teha ühtki pingutust. Korra klappidest kõlav muusika ja hetkeks vilksatav kaanepilt ei oma enamasti piisavalt isiklikku sidet, et meelde jääda. Vana meenutamine on keerukas, lihtsam on võtta midagi uut.

Tänu sellele tekib aina suurem lõhe suurte pop-plahvatuste, mis koguvad miljardeid kuulamisi-vaatamisi, ning ülejäänud, n-ö tavamuusika vahel. Ühed tõstetakse troonile, teised lihtsalt hääbuvad ühtlasesse udusse. Võrreldes kümne või kahekümne aasta taguse ajaga läheb täna palju rohkem muusikat kaotsi, sest seda ei panda lihtsalt tähele. Ka muusikaajakirjandus, millel on alati olnud suunav, ehk isegi maitset kujundav mõju, on taandunud praeguseks tutvustava brošüüri tasemele, noogutades pigem toetavalt arusaamatutele psühhoosidele kaasa. Popmuusika on kui kiirrong, mis kihutab kuulajatest mööda ning kust tuleb hoo pealt midagi haarata.

Sellele kiirusele ja kaduvusele vastandub aasta-aastalt kasvav vinüülihullus. Ameerika suured kaubandusketid toovad pärast aastakümneid uuesti vinüülid oma poelettidele ning Eestiski ei leidu enam plaadipoodi, kus ei müüdaks vinüüle. Kas tõesti tahavad inimesed päeval oma klappides kuulda täielikku segaputru kümnete playlist'ide ja sadade artistide näol, aga õhtul kodus panna peale vinüüli, võtta selle välja vutlarist, tõsta nõela plaadile, pärast mõnda lugu minna tagasi mängija juurde ja keerata plaadi teistpidi, et edasi kuulata? Need kaks rituaali seisavad muusikatarbimise eri äärtes ning nende eksisteerimine samal ajal tundub uskumatu.

Muidugi, vinüülid võivad endas peita ka lihtsalt mõttelist staatust, see on muusika vormiline haripunt, mis on ära tinistanud nii artistid kui kuulajad. Inimesed tahavad neid poes lappida, vaadata suurt kaanepilti, ehk isegi mõne eriti meeldiva plaadi osta ja kodus riiulile panna. Vinüül kui kujund on tähtsam vinüülist kui meediumist, mul endagi seisab kodus paar vinüüli, kuigi mängijat mul ei ole. Tore on teada, et need on olemas ja teoreetiliselt saaks neid kuulata, aga päriselt kuulamine ei ole oluline, mõte on tähtsam.

Kui muudmoodi muusika enam ajas ei jäädvustu, siis vähemalt läbi vinüülide, et neid vaadata ja mõnd meeldinud muusikapala või artisti meelde tuletada, sest päriselt kuulame me muusikat ju ikka Spotifyst, kas pole?



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: