Kerttu Moppel kaasajastab klassikat, Uusberg esitab klassikat kaasajas. „Põhjas“ teemad on arhailised ja samas üleajalised: elule alla jäämine, joomine ja kõigest sellest tekkiv kaos. Näib, et neid teemasid ei peagi kaasajastama. „Väikekodanlastel“ on aga selgelt sotsiaalne ja poliitiline rõhuasetus ning tegelaste psühholoogiale pole kuigi palju iseseisvat ruumi jäetud.

Asi pole selles, kas Maksim Gorki oli kommunist ja kas see võiks tänases noores lavastajas tekitada epateerimishuvi. Pigem tõstatub küsimus, mil moel on üldse tänapäeval mõtet klassikaga tegelda. Mida tähendab klassika kaasajastamine ja kas klassika üldse vajab kaasajastamist? Kas ainuüksi asjaolu, et sada aastat tagasi kasutati samu lauseid nagu praegu, muudab näidendi ajastuüleseks.

Moskva Kunstiteatri kaasjuht Vladimir Nemirovitš-Dantšenko heitis Gorkile ette tema näidendi „Suvitajad“ kunstilist nõrkust. Tüli viis selleni, et teatri suursponsor, jõukas ettevõtja ja samal ajal paradoksaalselt ka Lenini ettevõtmisi spondeerinud Savva Morozov lubas selle peale oma rahalise toetuse lõpetada. Me ei tea, mis saanuks Morozovist, kui ta elanuks revolutsioonini. Tal oli õnn olla nii rikas kui ka kaudselt valmistada revolutsiooni ette, kuid surra enne seda. Aga ometi eksis ta Gorki küsimuses: mitte ainult „Suvitajad“, vaid ka „Väikekodanlased“ ei ole tingimata ajastuülene klassika, mis peaks meile igal sajandil uut infot ja äratundmist pakkuma.

Kertu Moppeli lavastuses ütleb proletaarlane Nil Hendrik Toompere juuniori kehastuses: „ükskord me võidame niikuinii!“ See viitab nii lavastaja soovile klassikat kaasajastada kui ka ohule teistegi teistegi lavastajate jaoks kaasajastamise krambis kalambuuritseda. Näidendi kirjutamise ajal olid Venemaal õhus esimesed märgid peatseks revolutsiooniks. Täna, siin Eestimaal seda kuulsat lauset kuulates, meenub meile aga Heinz Valk, kes aitas kodanlusel taas võimule tulla. Kaks eri võitlust, aga üks ja seesama hüüdlause!? Kaks eri klassi, aga ikka samad sõnad suus. Nii juhul, kui aeg ei muuda midagi kui ka juhul, kui muudab, ootaks lavastajalt selle kohta selget osutust, praegu tundub aga, et oluline tajunihe ei peagi lavastustervikule kaasa töötama.

Tegelikult ei puuduta see teema üksnes teatrit, vaid ka poliitikuid, ühiskonnaaktiviste, jalgpallimeeskondi, kooliteatri festivalil osalejaid, mis tahes olukordi, kus on vaja rahvast üles kihutada, võitlema kutsuda. Võitluses on alati kaotaja ja võitja. Need on võimumängud. Tänapäeval, kus kipume sageli rääkima plakatikeeles, ei tohi unustada vaadata ka plakati taha, sinna, kes ja milleks räägib, mis ühiskonnaklassi ta ise kuulub ja millist elu ta ise elab. Ükskõik, kes loosungites hüüab, minu kui vaataja ja kriitiku kohus on hoolega järgida, kuhu mind kutsutakse ja milleks. Kelle või mille teenistusse mind hüütakse. Olgu selleks viinatootjate tagatubades valmis sepitsetud üleskutse osta Lätist alkoholi või loomakaitsjate kihutuskõned.

Plakatlikke lauseid võib ju korrutada, eeldusel, et see ei jäta kuulajat olukorra suhtes passiivseks. Kui plakat ei osuta näpuga niigi nähtavale. Lisan siis minagi plakatlikult lõppu, et omagem vaatajana agentsust, seda ka psühholoogilises peavooluteatris klassikalavastust vaadates.