Arvustus. Inimliku viletsuse poeesia ei aegu ({{commentsTotal}})

Alo Kõrve Uku Uusbergi lavastuses
Alo Kõrve Uku Uusbergi lavastuses "Põhjas" Autor/allikas: Siim Vahur

Uus lavastus

Maksim Gorki "Põhjas"

Tõlkija Ernst Raudsepp

Lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater)

Kunstnik Martin Mikson

Kostüümikunstnik Reet Aus

Valguskujundaja Emil Kallas

Osades: Rain Simmul, Külli Teetamm, Liis Lass, Andres Raag, Kristjan Üksküla, Andero Ermel, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Allan Noormets, Mart Toome, Alo Kõrve, Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (Eesti Draamateater), Märt Pius, Mikk Jürjens, Kalju Orro, Hardi Möller (külalisena)

Esietendus 24. märtsil Linnateatri Põrgulaval

Gorki tuntuim tükk on kaootiline elulahinguväli vaesteöömajas, kus igaüks võitleb oma võitlust ja keegi ei tea, mis eesmärgil lahingut õigupärast peetakse või kes juhib vägesid. Või isegi mitu osapoolt ses lahingus on ja kes on kelle liitlane või vaenlane.

On tunda, et Gorki võttis prisike tüki läbi hammustada ja tulemus on kahetine. Galerii põhjakihi tegelastest (17 värvikat tüüpi; lavastuses 18), kes on maailmast, mida Gorki hästi tunneb ja kes hängivad enamvähem nagu Becketti Vladimir ja Estragon, selle vahega, et ei oota isegi Godot’d. Midagi pole oodata. Karta mõnel midagi on. On nägelused, ivake armukadedust ja kaabaklust, Anna sureb justkui möödaminnes ja sama suvaga poob Näitleja end lava taga üles. Sidusat lugu ei teki ja me ei jõua jälgida hulga eluheidikute „kana takus“ ei kuhugi viivaid rähklemisi võrdse tähelepanuga.

Ometi on Gorki kaootiline elulõikude kaleidoskoop, mis kord laguneb, kord kuhjub, paras mammutviilakas elust ja seda on ka Linnateatri kolme ja poole tunnine lavastus - enamasti pinget hoidev, harva õhuauguline ja laseb saalis istudes paralleelselt mõtiskleda oma mõtteid, sest tähelepanu pole enamasti loo jälgimise vangis. (Eesti paralleel oleks ehk Oskar Lutsu „Tagahoovis“.)

Näitlejatel pole end lihtne kehtestada, sest läbi tüki jooksvad rollijoonised koosnevad hajutatud episoodidest nagu teleseep ja tihti tundub, et näitleja peab ikka ja jälle otsast peale hakkama ja tegelases pole arengut või muutust. Väsitavast elurutiinist, mis muudab meeletuks ja lõpuks tapab - lugu põhiliselt räägibki.

Gorki „Põhjas“ oli Tšehhovi suurte näitemängude kõrval tähtsaks Moskva Kunstiteatri algaastate käimatõmbajaks. Tegelaskonnas, keeles, tundetoones üsna erinevad Gorki ja Tšehhov pidasid teineteisest lugu ja nende vaimsuselt erinevad tükid on paljus siiski sugulased. Ka Tšehhovi trööstitutes näidendites leidub ohtralt tegelasi ja olmet (kuigi keskkond ja elustiil on justkui ühiskonna eri poolustelt) ning vähe läbivat lugu. Aga Tšehhov hoiab esiplaanil väiksemat hulka tegelasi ja neile sekundeerivad episoodilised taustatüübid (mis pole ju samuti eriti näitlejasõbralik). Nii on ta lood lihtsamalt jälgitavad ja pakuvad vaatajale rohkem samastumis- ning kaasaelamisvõimalusi. Laias ilmas on kuulsad mõlemad, ehkki Gorki kuuteteist näidenit mängitakse kindlasti kokku vähem kui Tšehhovi kuute.

Nagu andekate kirjanike puhul enamasti, on mõlema autori puhul keeruline öelda, kes tegelastest on hea või halb või isegi nõrk või tugev ja see muidugi sobib näitlejatele. Nii on „Põhjas“ poolpühamehe Luka üle palju vaieldud, kas ta aitab inimesi või eksitab ja segased lood on ka teistega. Kui Gorki sai nomenklatuurseks kirjanikuks, tehti neis asjus selgem sott (ja Gorki hakkas kirjutama idoloogiliselt vähem segaseid näitemänge, mis pole saanud nii tuntuks kui kaootiline „Põhjas"), aga nüüd saab jälle lõõtsa laiemale tõmmata.

Lavastus vääriks pikka lugu ja rollid põhjalikku analüüsi, mida mina siinkohal ei ürita. Ütlen vaid mõne üksiku tutvustava tähelepaneku.

Lavastaja Uku Uusbergi tean vähe. Olen märgand varasemat kriitikat ja viiteid kaootilisusele, kohatisele naiivsusele või ebamäärasusele, aga siin hoiab ta meeskonda osavalt koos ja tükki käimas. Kuigi lugu läheb käima forsseeritult ja tiba kunstlikult ja minu jaoks hakkab elama alles majaperemehe, Rain Simmuli Kostõljovi tulekuga. Usun, et mängukordadega tuleb elu, sünergiat ja orgaanikat rohkem sisse kõigisse.

Kui materjalis mingi läbiv dramaatiline tegelastevaheline lugu peitub, siis on see öömajapidaja Kostõljovi, ta naise Vassilissa ja tolle armukese Vaska Pepeli vaheline sordiini all klaarimine ja see töötab kenasti ning pakub mõistmist eelkõige tänu Rain Simmuli ja Kristjan Üksküla tandemile. Tegelastepaar oleks korraga nagu rivaalid ja kamraadid, tülis ja respektivad, kohati mõistvad ja siis täielikust teineteisemõistmisest keelduvad.

Teiste tegelaste lood jäävad suuresti sooloetteasteteks või flirtideks vasakule ja paremale. Aga nii on juba tükk kirjutatud.

Mõneti hoiab näidendit ja lavastust koos öömajapidaja Kostõljov, kel lavaaega ilmselt vähem kui teistel ja kelle lugu me palju teada ei saa, ometi on tal kõigiga ja kõigil temaga asja. Ja samuti hoiab truppi minu jaoks koos Rain Simmul, kelle lavaaeg alanuks nagu juba ammu enne lavale ilmumist. Sama olen Simmuli puhul tajunud ka varem, näiteks „Kuritöö ja karistuse“ Porifiri Petrovitši puhul. Simmulil oleks nagu suure näitemängu sees üks oma isiklik näitemänguasi ajada ja selle kohta võib ta anda vihjeid, aga lõpuni ei ava. Saladus jääb. Seda saladust annab siis lõputult mõistatada. Minu meelest töötab sarnase nõksu peal ka Lembit Petersoni mäng.

Äsja lugesin TMK ajakirjast pikka intekat Simmuliga, kus on palju juttu religioossusest (mida Simmul ei võta dogmaatiliselt ega propageeri). Ehk siin ongi meetod, mis lubab Simmulil end isiksusena (egona) äärmuseni taandada ja lasta valla pääseda uuel kujul ja mängul.

Efekset rolliviskamist on tükis ridamisi, aga kähku tahaks ära märkida Aleksander Eelmaa Luka. Vaadates on tunne, et roll on kirjutatud ekstra talle. Kogu jutt ja hoiakud on korraga ühte sulanud. Luka jutt ja hoiakud Eelmaa endaga. Kuigi Eelmaa on ju nagu Eelmaa ikka. Ma lihtsalt ei teadnud seni, et ta on tegelikult Gorki Luka ka. Veidi abitu ja nõutu, piiritult heasoovlik, aga ehk omal moel veidi kaval. Palju näinud, aga süütu kui laps. Tükis on Luka muidugi öömajaliste nihilistlikule kambale vastanduv hulgusjeesus ja tal on kõvasti teksti (mille kordusi suudab Eelmaa värskena hoida). Pole ime, et kuju mällu salvestub.

Lavastus on nii rikas näitlejate paraad, et ilmselt peaks seda vaatama õige mitu korda.

Aga kui nüüd ütlema peaks, millest see näidend ja lavastus on, siis ikkagi ei oska. Ju ta siis elust ja armastusest on nagu enamus kirjandust. Aga nii tekib tahe öelda väärt asja puhul, sest iga muu täpsem määratlus tunduks ebapiisav.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: