Aeg-ajalt kõlab juba aastaid hüüe: vinüül on tagasi! Tegelikult pole vinüülid kunagi meie seast lahkunud. Osa melomaane ja DJsid on neid alati kasutanud ja isegi kummardanud.

Miks mitte. Vinüülidest kõik algaski. Tahaks aga öelda ka paar sõna CD kui väiksema ja nõrgema kaitseks.

Alustame algusest

Heli salvestamise leiutas aastal 1877 Thomas Alva Edison, esimesed heliplaadid pärinevad aastast 1895, olid eboniidist ja mõttetreis need Emile Berliner. Vinüülide kommertslik levik algas 1950ndatel, esimese vinüülplaadi tootis Columbia Records 1948 ning müüki läks see aasta hiljem. Plahvatuse ja albumikultuuri tõid aga biitlid 60ndate alul.

CD kui kompaktse digitaalse salvestuse kandja mõtlesid 1970ndate teisel poolel välja Sony ja Philipsi spetsid. Muusikat hakati CD-del müüma 1982.

Vinüülplaati kui mehaanilist analoogsalvestist peetakse naturaalsemaks ja avaramaks CD-plaadi helist. Teisalt CD loodi alternatiivina vinüülile ja kassetile, jäädvustamaks kogu inimkõrvale kuuldavat helispektrit, mida kassett ja vinüül ei paku.

Üldiselt on mõlemad kvaliteetsemad kandjad kui mp3 või voogedastus. On kuulaja maitseasi, kas talle meeldib rohkem CD või vinüüli saund. CD-d kui digitaalset formaati võib pidada paremaks elektroonilise muusika kandjaks, CD saundi puhtus ja kõlavus sobib kindlasti ka klassikale, jazzile ning hästidisainitud popile.

Vinüüli võib pidada sobivamaks muusikale, mille tähtsad omadused on sügavus, ehedus, gruuv. Soul, funk, rock, tantsumuusika.

Kokkuvõttes annab vinüülidelt kenasti kuulata elektroonikat, poppi, jazzi, klassikat ja mida iganes, CD-d aga kannavad ka gruuvi, diipi ja naturaalsust - lõpuks on kõik kinni muusikas endas. Vinüül ei tee kõntsa kullaks. Eeltoodu on hinnanguline ning sõltub ka kodusest tehnikast.

Tänu argitehnika arengule ei tapa ka striimimine ning MP3 kõrval särab juba ammu FLAC.

Ületähtsustatud paleepöörded

80ndate alul läks enamik melomaane-plaadikogujaid maailmas vinüülilt CD-le üle. Eestis juhtus see kümme ja pluss aastat hiljem. Nullindate keskel hakkas vinüüli populaarsus maailmas taastuma, hüpe toimus aastal 2008. Samas, kui CD-de müüki hakkas sööma MP3 tulek juba nullindate alul.

Nagu vinüülidki, on CD-d kõik üle elanud: vinüülid, kassetid, Spotify ja MP3.

Helistasin läbi mõned maaletoojad ja plaadipoed ja selgus, et kui seni oli vinüüli ja CD osakaal Eesti turul siia-sinna võrdne, siis aastal 2018 on vinüül lõpuks eest rebinud, vinüül on uus meinstriim. Ammuräägitud vinüülipööre toimus Eestis taaskord kümme aastat hiljem kui "Läänes". Läänes sellepärast, et maailma tihedaimal füüsilise plaadi turul Jaapanis eelistatakse siiani selgelt CD-sid.

Vinüülipööre ei kajastu siiski veel suurimates poodides nagu Lasering ja Apollo, kus valitseb endiselt CD.

Isiklikult kogun CDsid juba üle veerand sajandi. Enne seda jõudsin mõne vinüüli leida (mida sa Nõukogude Eestis ikka nii väga kogud), kassettidele lindistada, tubli originaalkassetikollektsiooni soetada, kuni mind võlus jäägitult tollal Eestis üsna uus vorm.

Küsimus ongi nüüd usus.

CD versus vinüül

Jätame eel juba toodud helipoleemika kõrvale. Vinüülifännid heidavad CDdele ette tillukesi mõõtmeid. Mina CDde puhul just väiksust hindan. Mu CD-kogu vinüüli kandituna ei mahuks koju ära. On aga kriitiline mass olulist ja lemmikmuusikat läbi aastakümnete, millest ma loobuma pole nõus, vastupidi, ostan CDsid regulaarselt juurde, enamasti rahvusvahelistelt netimüüjatelt.

Füüsilist formaati eelistan kindlasti. Kolm K-d: kujundus, kultus ja kvaliteet. CDde väiksem, postkaardilik kujundus võrreldes vinüüliga mulle esteetiliselt just meeldib. Mõõtmed ei tee kunsti suureks ja taskutelefon on veel pisem, ometi vaatavad inimesed sealt igal sammul ja sõidumeetril uudiseid, fotosid, videoid ja postitusi.

Vähetähtis pole ka see, et sama album CDna on kaks-kolm korda odavam kui vinüülil.

Mõni vinüülihuviline ütleb CD-kollektsionääride kohta vanakoolimehed. Pole nõus. Esiteks, vana kool on ikkagi vinüül. CD pole küll enam poisike, aga vinüüli kõrval siiski. Teiseks, kumb on siis vana kool, kas tüüp, kes kuulab vinüülilt Vello Orumetsa või tüüp, kes kuulab CDlt Nils Frahmi?

See oli nüüd niisama näite korras, õrritamiseks. Näitamaks, et trendid, mis käivad üksnes mööda vormi, on pealiskaudsed ja põhinevad mingite sootsiumide tekitatud upitustel, millega mõtlev inimene võib, aga ei pruugi kaasa minna. Uued tuuled puhuvad sisus. Nendele oled sa valla või mitte, seegi on igaühe oma asi.

CDd on armsad asjakesed. Kas nad tähendavad mingil hetkel peavoolu või andergraundi või millalgi uuesti trendi, ei tohiks ju CD-huvilist segada. Peaasi, et neid edasi tehakse. Ja kui ei tehta, hangin Discogsist vanu ja kuulan uut digitaalselt. Või jumal teab.

Tähtis on aga see, et mingit versust ei ole. Vinüül ja CD seisavad sama valdkonna eest: töötavad füüsiliste kandjatena kuulaja muusikalise kogemuse laiendamise nimel. Laiemalt seisab isegi virtuaalkandja sama valdkonna eest. Ja mingis mõttes ei ole siin virtuaalset midagi: nutividinad on liigagi füüsilised asjad ja neid peab pidevalt uusi soetama.

50 raamatut lugeris võrdub 50 raamatuga riiulis

Sama näide kõrvalriiulist. Mina ja minu inimesed eelistavad paberraamatuid. Sa tead, artwork ja värk. Eelkõige aga siiski õdusus, mu jaoks ka mugavus. Hea kolleeg, teadustoimetaja just ütles täna, kui oma teema portaalide hommikusel koosolekul välja käisin, et kõik digiseadmed, kaasa arvatud luger, häirivad hilisõhtul saabuvat und, seetõttu on soovitatav enne uinumist hoida käes päris raamatut.

Ometi on see jällegi individuaalne ja inimene, kes on lugenud Ferdinand de Saussure'i või Juri Lotmanit e-raamatuna ning inimene, kes on lugenud samu päris raamatuna, on saanud sama palju targemaks. Samuti annab Goethe "Faust" sama elamuse nii ja naa, sest meelde ei jää toimingu vorm, vaid teose sisu.

Lõpuks kasvatavad mõlemad lugemisviisid raamatulugejaid. Mistõttu on rohkem inimesi, kes saavad asjadest aru. Mistõttu leidub ka enam inimesi, kes ehk ostavad raamatuid. Ja kui häid raamatuid ostetakse, säilib võimalus, et näiteks eesti keelde tõlgitakse jätkuvalt maailma rikastavaimat osa ilukirjandusest, teaduslikust kirjandusest ja esseistikast. Minugi poolest, miks mitte ka kokaraamatuid ja aiandusõpikuid, needki panevad inimesi pühenduma lõppude lõpuks täitsa toredatele valdkondadele, mistap on me ümber ehk vähem kibedust ja kurjust ja tänitamist ja ärapanemist ja näägutamist.

Mis muusikat sa kuulad? Selle loo ajal mängis klappides Larry Heardi album "Genesis", valmis paneb DJ Taye "Still Trippin". Kuna olen tööl, siis käian Spotifyd. Kodus jäi plaadimängijasse eile postkasti maandunud Kali Uchise "Isolation". Kena päeva jätku!