Aimar Ventsel. Mu autos pole CD-mängijat ({{contentCtrl.commentsTotal}})

CD-d.
CD-d. Autor/allikas: mozy.com

Suur osa sellest vanuserühmast, kes kuulab CDsid, on ka CD-vabade autode ostjad. Kas CD-hunnikud muutuvad kasutuks, küsib Aimar Ventsel Sirbis.

 

Juhtus nii, et tekkis vajadus uue auto järele ja leidsin ka sobiva. Muidu tore riistapuu, aga tal oli üks silmanähtav viga – tal polnud CD-mängijat. Mul on aga selline komme, et enne kodunt välja minekut haaran riiulist mõned CDd, mille järele just sel hetkel isu tekkinud, ja siis ma vahetan neid autos omasoodu. See on üldjuhul täiesti spontaanne otsus: ma ei mõtle kunagi kaua ette, millised CDd kaasa võtan. Korraga avastasin, et senine harjumuspärane muusika kuulamise viis on võimatu.

Asi on selles, et mul on aja jooksul tekkinud korralik CD-kogu: kõiksugu imelikud maailmamuusika promo­materjalid, siit-sealt maailmast ostetud kohaliku muusika kogumikud, plaadifirmade kogumikud ja üldse kraami, mis peaks olema haruldane. Kui automootori sisse lülitan, siis ühendab uus auto ennast automaatselt mu telefoniga ja ma saan mängida muusikat Spotifyst või siis seda muusikat, mida olen telefoni talletanud. Muidugi saab Spotifyst leida ka neid plaate, mida tahaksin kuulata CD-lt. Kahjuks aga ei ole neid kõiki Spotifys. Mis iganes see põhjus on – paljud underground-plaadifirmad ja ka arhiivisalvestisi välja andvad plaadifirmad oma plaate Spotifysse üles ei pane. Nojah, mõne albumi leiab ka Youtube'ist. Kõik see on aga paras nikerdamine. Mul on suured sõrmed ja need klahvid nuti­telefoni ekraanil on nii neetud väikesed. Seega on õige albumi leidmine interneti avarustest vaevarikas. Muidugi on võimalus tõmmata CD arvutisse, sealt mälupulgale ja seda niimoodi autos mängida. See hävitab aga igasuguse spontaansuse, mis on mul tekkinud CDdega. See, kuidas muusika CD-lt mälupulgale jõuab ja veel autos mälupulgalt see õige kaust üles leida, on ikkagi omaette protsess. Nii istungi kassette, CDsid ja eri formaadis vinüülplaate täis kodukontoris ning mõtlen, mida selle rikkusega peale hakata. Paradoksaalsel kombel on nii, et kõik formaadid, mis oleksid pidanud muusika nautimisele mobiilsust lisama, tänapäeval hoopis pärsivad seda.

Kui kauamängiva plaadi ehk LP edasiarendusena ilmus seitsmetolline kiirusega 45 pööret minutis singel, siis koos portatiivse plaadimängijaga tegi see võimalikuks ka muusika mängimise väljaspool kodu. Kaasaskantav lintmakk lisas võimalusi just muusika mahus, kuna lindile mahtus rohkem muusikat kui singli kahele poolele. Kasseti leiutamisega muutus ka kaasaskantav magnetofon kergemaks. Walkmani ehk esimese kaasaskantava kassetimängija leiutamisega sai võimalikuks muusikat nautida üksi ja teistest eraldatult, arvestamata kõrval viibijatega. Kui ilmus CD, siis lasti kohe välja ka portatiivsed CD-mängijad – kui sellele kõrvaklapid külge panna, siis sai samamoodi omaette muusikat kuulata nagu kaasaskantava kassetimängijaga, ent kvaliteet oli parem. Nüüd ma aga värisen siin oma logiseva CD-mängija elu pärast, sest sisetunne ütleb: kui sellega midagi juhtub, siis uue leidmisega on raskusi ning CD-hunnikud mu kodukontoris muutuvad kasutuks.

Füüsilised helikandjad on olnud ääretult vastupanuvõimelised ning kõikidest prognoosidest hoolimata pole nende turg välja surnud. Üha rohkem pannakse rõhku CD-komplektide ja kogumike väljaandmisele, neile lisanduvad bukletid, milles on arhiivifotod ja ekspertide selgitavad tekstid. Fotol The Clashi CD-komplekt "Sound System". Reklaamfoto

Tänapäeval on muusika kuulamine juba ammu füüsilisest helikandjast lahus. Füüsilised helikandjad moodustasid 2019. aastal muusika müügiga teenitud tulust vaid 4%.1 Sellest hoolimata on füüsiliste helikandjate müügiarvud muljetavaldavad. 2019. aastal müüdi ainuüksi USAs 18,8 miljonit vinüülplaati ja see moodustas 26% seal riigis müüdud füüsilistest helikandjatest. Ülejäänud olid niisiis CDd.2 Samal aastal müüdi Ühendkuningriigis 4,3 miljonit vinüülplaati ja kordades rohkem CDsid.3 Üle maailma kokku on füüsiliste helikandjate müük siiski muljetavaldav, ulatudes kümnetesse miljonitesse. Veel tuleb arvestada sellega, et need on ametlikud andmed ning siin hulgas ei ole piraatväljaandeid ega kahtlasi mp3-kogumikke, mida müüakse arengu­maades igal turul. Sellega seoses tuleb meelde suur reklaamiplagu, mida nägin Helsingi lennujaamas mõni aasta tagasi. Lennujaama CD-poe ukse kohal oli suurte tähtedega kirjutatud: "CDsid ostetakse kõigest hoolimata!"

Füüsilised helikandjad on olnud ääretult vastupanuvõimelised ning prognoosidest hoolimata pole nende turg välja surnud. Jutt vinüüli tagasitulekust algas enam kui kümmekond aastat tagasi ja mõni aasta hiljem hõigati välja ka rõõmusõnum, et esimest korda alates 1980ndate lõpust on vinüülplaatide müük ületanud CDde müügiarvu.4 Kui praegu muusikaentusiastide blogides ringi vaadata, siis leidub hulganisti argumentidega kinnitatud arvamusi, kus tõestatakse, et see pole nii ei absoluut­arvudes ega ka rahaliselt.5 Füüsilistest helikandjatest müüakse seniajani kõige rohkem CDsid, siis tulevad vinüülplaadid ja kusagil edetabeli lõpus on üliväike turuosa ka kassettidel.

Küsimusele, miks füüsilised helikandjad ei ole ikka veel välja surnud, pole ühest vastust. Pigem on sel hulk põhjusi. Üks tähtis ja formaadiülene põhjus on kindlasti füüsilisus ise. On hulk inimesi, kes tahab hoida muusikat käes, konkreetsel kujul, ning on nõus selle eest ka maksma. Näiteks pole kassett helikandjana kunagi täielikult välja surnud. Kui hipsterid kümmekond aastat tagasi kasseti avastasid, siis pani see mind oma ülbuses – nüüd tunnistan, et õigustamatult – muigama. Eriti just eksperimentaalses elektroonilises muusikas on kassett elanud kõik need aastakümned, kui ta paistis olevat varju­surmas. Ka pungis on kassett üllataval kombel serva pidi alati olemas olnud. Uusi albumeid ja isegi singleid lasti välja kassetil. Nojah, kust pidi noor hipster seda teadma – see oli hoopis teine muusikaline nišš. Ja vinüül on üldse teema, mis nõuab omaette artiklit.

Üks tähtis põhjus, miks füüsilised helikandjad ei ole kadunud, on kindlasti harjumuse jõud. Füüsiliste helikandjate müügi puhul on kindlasti teatud mikronišš vanemad inimesed, kes pole suutnud ega tahtnud tehnika arenguga kaasas käia. Tallinnas on näiteks üks sõna otseses mõttes pensionäride muusikapood, kus müüakse muu seas ka tühje kassette. Vanemas eas inimesed ostavadki neid omale selleks, et raadiost muusikat lindistada. Pakutava muusika valik – enamasti CD-l – on selline, et selle kõrval tunduvad isegi kommertslikud retroraadiod värske muusika taimelavad. Aga CDdel tuleb välja ka uuemat ja päris uut muusikat. CDde kaitsjate argumente kuulates tundub mõni neist täitsa mõistlik. Kui inimene on pika aja jooksul kokku pannud korraliku CD-kogu, siis on täiesti mõttetu see nüüd ära visata. Peale selle on igasuguste voogedastuskeskkondade usaldusväärsus uue ja vanema muusika suhtes mõnevõrra kõikuv. Pole kindel, kui kaua on huvipakkuv album kas või Spotifys, millal kaotab platvorm sellele õigused või otsustab muusika omanik, et pole mõtet oma muusikat selles keskkonnas pidada.6 Nagu juba eespool mainitud, siis üld­kasutatavates voogedastuskeskkondades polegi kogu muusikat olemas. Suhteliselt lühikesel ajavahemikul 1980ndate lõpust kuni 2000ndate alguseni lasti CDdel välja muusikat, mida ei saa lihtsalt muus formaadis kätte. See on vahest ka põhjus, miks kõige populaarsem füüsiliste helikandjate internetiturg Discogs teatab igal aastal CDde müügiarvu suurenemisest.7

Üks põhjus, miks füüsilised helikandjad on veel turule jäänud, on ka selles, et füüsiliste helikandjate väljastajad ehk plaadifirmad teevad kõik selleks, et neid ikka ostetaks. Nagu ikka, tabasid esimesena just väikesed sõltumatud plaadifirmad ära selle nõksu, et CD-le tuleb anda lisaväärtus. Mõni aasta tagasi lugesin peamiselt Americana-kuulajatele suunatud plaadifirma Rounder Records omanikuga tehtud intervjuud, kus ta jutustas, et selles firmas pannakse üha rohkem rõhku CD-komplektide ja kogumike väljaandmisele, neile lisanduvad bukletid, milles on arhiivifotod ja ekspertide selgitavad tekstid.8 Praegu on muusikaturg üle ujutad just selliste CD-komplektidega, millel on artistide tervikkataloogid (back catalogue). On muidugi ka eriti ekstravagantseid näiteid nagu 2013. aastal ilmunud The Clashi megaüllitis "Sound System", kus peale albumite on veel DVDd, märgid, plakat, märkmikud jne.

CD-mängijate kadumine autodest on viga. Suur osa sellest vanuserühmast, kes kuulab CDsid, on ka CD-vabade autode ostjad.

 

1 Elias Leight, Vinyl Is Poised to Outsell CDs for the First Time Since 1986. – Rolling Stone 6. IX 2019; https://www.rollingstone.com/pro/news/vinyl-cds-revenue-growth-riaa-880959/

2 Paul Riismandel, No, Vinyl Records Aren't Outselling CDs – Do the Math. – Radio Survivor 9. X 2019;

http://www.radiosurvivor.com/2019/10/09/no-vinyl-records-arent-outselling-cds-do-the-math/ ja U.S. Sales Database. – Recording Industry Association of America. https://www.riaa.com/u-s-sales-database/

3 Gabriela Helfet, UK vinyl album sales hit record high in 2019. – The Vinyl Factory 7. I 2020; https://thevinylfactory.com/news/uk-vinyl-sales-2019-growth-record-high/

4 Michele Debczak, Vinyl Record Sales Surpassed CDs for the First Time in Decades. – Mental Floss 2. I 2020;

https://www.mentalfloss.com/article/610972/vinyl-records-sales-surpassed-cds

5 Paul Riismandel, No, Vinyl Records Aren't Outselling CDs – Do the Math. – Radio Survivor 9. X 2019.

6 Vt näiteks Paul Riismandel, 10 Reasons Why CDs Are Still Awesome (Especially for Radio). – Radio Survivor 28. I 2019; http://www.radiosurvivor.com/2019/01/28/10-reasons-why-cds-are-still-awesome-especially-for-radio/

7 Paul Riismandel, No, Vinyl Records Aren't Outselling CDs – Do the Math. – Radio Survivor 9. X 2019.

ja Paul Riismandel, 10 Reasons Why CDs Are Still Awesome (Especially for Radio). – Radio Survivor 28. I 2019.

8 Songlines, märts 2009.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: