Aimar Ventsel: poliitkorrektne käitumine ei tähenda, et inimesed oleks avatud ja tolerantsed

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aimar Ventsel Autor/allikas: Ken Mürk

Mida pakuvad inimestele (muusikalised) subkultuurid ning kuidas on see ajas ja kultuuriti muutunud? Millele ja kuidas on punkarite ning skinheedide mitmesugused (sub)subkultuurid ajalooliselt vastandunud ja kuidas toimivad need vastandused tänapäeval? Aimar Ventseliga vestles Müürilehes Indrek Spungin.

Etnoloog Aimar Ventseli sulest ilmus hiljuti raamat "Punks and Skins United: Identity, Class and Economy of an Eastern German Subculture" (Berghahn, 2020), mis uurib Ida-Saksa subkultuuride identiteete, klasse ja majandust. Istusime sel puhul Aimariga Rahvusraamatukogu kohvikus ja rääkisime pisut pungist ja elutungist.

Kuidas sa sattusid uurima Ida-Saksa punkareid ja skinne? 

See tuli jumala juhuslikult. Ma olen küll lugenud kõvasti sellealast kirjandust, kuid ma ei ole kunagi tahtnud subkultuure uurida. Ma pean ennast eelkõige Siberi uurijaks.

Kui ma olin Halles Max Plancki instituudis, siis seal avati parajasti juriidilise antropoloogia (JA) osakond. JA uurib eri seadusi, mis eksisteerivad ühes ruumis. Näiteks Hollandis, kust JA alguse sai, uuritakse palju Indoneesiat, mis oli Hollandi asumaa. Hollandist tulevadki põhitööd, mis vaatlevad, kuidas hõimu seadused, Hollandi seadused ja islamiseadused koos eksisteerivad. Ütlesin siis ühele direktorile, et te käite muudkui Indoneesias ja Marokos, aga siinsamas Halles on pungikogukond, kus elatakse täiesti oma seaduste järgi. Ta arvas, et see on väga huvitav, ja pani ette, et teeme väikese uuringu.

Tavaliselt öeldakse, et see on väga hea teema, mine otsi kuskilt raha ja uuri, aga tema ütles, et meil on raha, lihtsalt mine ja uuri. Iga uurimuse mõte on, et see publitseeritakse. Ma kirjutasin ühte ajakirja artikli ja see jõudis ringiga Inglismaale. Nimelt pandi Warwicki ülikoolis parasjagu kokku üht Ida-Euroopa postsotsialistliku pungi uurimise projekti. Sealt küsiti, kas ma tahaksin kampa lüüa, vastasin, et tahan küll, aga ma ei taha uurida mitte Eestit, vaid Ida-Saksamaad. Siis läksin oma uurimistööga edasi ja hakkasin raamatut kirjutama. Kirjutasin seda tegelikult maru kaua, mingi kuus aastat.

Mis silma torkab, kui võrdled eri pungikultuure Euroopas?

Igal pool on pungil oma ajalugu ja igale subkultuurile avaldab mõju ka rahvuslik mentaliteet. Näiteks saksa punk erineb vene pungist. Ükskõik kui mässumeelsed saksa pungid ka olla ei tahaks või millest nad ka ei laulaks, on nad tegelikult võrreldes näiteks vene punkidega üsna seaduskuulekad. Eestis jällegi ei ole kunagi tekkinud saksa punkidele nii omast skvottimise või fanzine'i traditsiooni. Eestis pole loodud ka underground-pungi plaadifirmasid. Fucking Cunt Records oli mingil ajal, aga see oli ka kõik. Musa poolest sai asi siin hoo sisse, kui kogu kupatus kolis internetti ning tekkisid Bandcampid ja muud muusika jagamise platvormid.

Mis on iseäralik just Saksamaa punkaritele?

Võrreldes teiste riikidega on Saksamaal punkide seas politiseeritus palju olulisem. Just skaalal vasak-parem. Saksamaal läheb see sinnamaani välja, et on rõivabrändid, mida seostatakse parempoolsusega, ja rõivabrändid, mida seostatakse vasakpoolsusega. 

Sa käsitlesid oma raamatus sellist teemat nagu vaenlaste konstrueerimine. Kuidas see pungi kontekstis avaldub?

Ma sain aru, et on väga palju asju, mida subkultuuride uurimustes praktiliselt ei käsitleta. Üks neist ongi vaenlase konstrueerimine. Kui oled olnud subkultuuride maailmas sees, siis tead, et on olemas sellised subkultuurid, kes ei saa omavahel läbi. Punkarid ei armasta reivareid, skinnid ei armasta gootisid. Samas ei ole keegi katsunud lahti mõelda, kust sellised antipaatiad tulevad. Halle skeenet uurides selgus, et seal ei ole otsest subkultuuridevahelist vaenamist. Pigem oli küsimus selles, kas oled parem- või vasakpoolne. Kuna Halle on väike linn, siis esineb subkultuuride kattuvusi, nad käivad näiteks Berliiniga võrreldes omavahel tihedamini läbi.

Teiseks liiguvad inimesed seal subkultuurist subkultuuri. Näiteks endised punkarid, kes on hiphopi juurde liikunud, käivad ikka pungipidudel ja saavad inimestega läbi. Seetõttu säilivad hiphopi ja pungi vahel normaalsed suhted. Oma kogemusest aga tean, et näiteks mõned rõhutatult maskuliinsed tegelased – nagu skinnid ja street-punkarid – ei salli näiteks gootisid, sest gooti mehed on rõhutatult väga feminiinsed ja nad pole reeglina ka üldse vägivaldne seltskond.

Miks justkui tugevat enesekindlat isast häirib selline pehme isane? Kas feminiinne isane peegeldab temas mingeid tema nõrkusi või mis see on, mis maskuliinset isast õrritab?

Subkultuuri ei saa ümbritsevast ühiskonnast välja võtta. Nõukapäevil tulid meil ka kolhoosivennad mutrivõtmega lagedale, kui kuskil punkarit haistsid. Inimesed subkultuuride sees jälgivad alateadlikult ikkagi ühiskonna norme, mille taustal nad on üles kasvanud; mis ütlevad, mis on õige ja mis ei ole. See käib ka mehelikkuse kohta. Kui miski on teistmoodi, vastupidine kõigile arusaamadele normaalsest mehelikkusest ja justkui seab sinu tõekspidamised kahtluse alla, siis tekib tõrge.

Seda võib vaadata rünnakuna identiteedi vastu, kui näidata kellelegi maskuliinsust, mis ei kattu tema arusaamadega maskuliinsusest.

Jah, seda raudselt, teine asi on lihtsalt fun-moment, mis mulle vägivallauuringute juures silma torkas. Selle raamatu puhul ei kasutanud ma üldse nii palju subkultuuride teooriat, vaid minu jaoks on palju kõnekamad crime study (kriminaalse käitumise) teooriad, mis uurivad, miks inimesed on vägivaldsed. Subkultuuriuuringutes hakatakse tihti vägivaldse käitumise põhjuseid otsima mingitest hegemooniatest ja rõhutud identiteetidest, aga ei saada aru, et tegelikult on olemas inimesed, kelle jaoks ei ole vägivallas midagi erakordset. Väga hea näide on Viljandi. Seal on lihtne peksa saada. 

Kas see väike puust linn on jätkuvalt Eesti peksupealinn?

Võib-olla paar viimast aastat ei ole olnud, aga see oli selline koht, kus võisid tihtipeale kohtuda teatud vendadega, kelle puhul said kohe aru, et nad on harjunud kaklema. Nende jaoks ei ole tragöödia ka ise vastu hambaid saada. Lakuvad natuke aega haavu ja siis lähevad uuesti teravusi otsima. Vägivald ei ole midagi erakordset, vaid see on pigem normaalsus, see pakub adrenaliinilaksu. Lihtsalt aeg-ajalt tahaks adrenaliini saada ja kellelegi vastu hambaid tõmmata. Sellistel tüüpidel ei ole vaja põhjust otsida.

Rääkisin kunagi sel teemal oma Saksamaal elavate sõpradega, kes olid varem neonatsid. Sa oled noor tüüp, testosterooni täis, ja tahaks lihtsalt kogu aeg kellelegi pasunasse anda, aga mingit põhjust on ka vaja. Nii on väga kerge minna mustanahalise juurde ja pelgalt küsida, et mida sa teed siin, ja läheb lahti. Põhjust pole enam tarvis otsida. Või näiteks jalkahuligaanide puhul on ka väga lihtne: oled selle klubi fänn ja sealt pärit ja rohkem polegi vaja, et sulle kallale tulla.

Kriminaalse käitumise uuringud näitavad, et põhjus, miks inimesed ebaseaduslike praktikatega kaasa lähevad, on sageli põnevuse otsimine. Minu enda tähelepanekute põhjal ajab adrenaliinilaks inimesi tülli, eriti kohalike skinheedide fraktsioonis. Kes läheb ja laseb kuskilt suuskadega alla ja saab adrenaliinilaksu, kes saab oma laksu tänavakakluses kätte. 

Sa ütlesid, et mõned su Saksamaal elavad sõbrad on endised neonatsid. Mis põrguvärk nad sealt pimedast vihkamise tunnelist siis välja ajas? 

Mu parim sõber on inglane, kes on kasvanud üles Saksamaal. Ta oli noorpõlves suhteliselt karm neonats ning kui algas Falklandi sõda Suurbritannia ja Argentina vahel, astus ta Briti armeesse, et saaks sõtta minna. Ajaks, kui ta oma õppe läbis, oli aga ka Falklandi sõda läbi saanud, ja selleks et saaks ikka kuhugi minna, lasi ta ennast saata Põhja-Iirimaale, mis oli väga karm koht. See oli aeg, kui kõik tulistasid Briti sõdurite pihta – mitte ainult katoliiklased, vaid ka unionistid –, ja siis pidi kokku hoidma. Väeosa, kuhu ta sattus, oli väga kirev, seal oli nii jamaicalasi kui ka hindusid ja kõikide ellujäämine sõltus kõikide koostööst. Siis tal läks see asi üle.

Kes ütles, et neonatslus ei ole ravitav! 

Aga see ei tähenda, et inimene, kes on neonatslusele joone alla tõmmanud, on nüüd maru vasakpoolne. Neonatslus on pigem ilmajäetud ja solvatud seltskonna fenomen. Võtame näiteks 90ndate alguse Eestis. Meil on nüüd oma riik, aga mõned elavad paremini kui teised. See on soodus pinnas igasugu juudi vandenõuteooriate tekkimiseks. Keegi peab alati süüdi olema.

Natsiteema lõpetuseks, kuhu on kadunud kõik kiilakad ja bomber'itega natsiskinnid?

Kusjuures, neonatsid ei käi enam ammu kiilakana bomber'ites ringi, nad on tavalised riided selga pannud. Siin on kaks põhjust: esiteks ei taheta enam endale tähelepanu tõmmata ja jamadesse sattuda ning teiseks soovivad parempoolsed parteid parketi- ja parlamendikõlbulikeks saada. Kiilakatele huligaanidele ei tule arvestatav valijaskond lihtsalt taha. 

Osa ausaid stiilimehi on ikka alles. Anna lihtsale juudile nõu: kui ma sõidan rongiga Berliinist Düsseldorfi ja sõidu ajal astub minu kupeesse skinheed ning ma tean, et kohe tuleb vetsust tagasi minu ilus oimulokkidega juudi peika, kes ei tea selle maailma pahedest midagi ja on astunud pardale ainult selleks, et minuga koos Düsseldorfi sõita, siis mille järgi ma otsustan, kas jääda paigale, et rahus oma sõbra oimulokki silitada, või kiiremas korras sääred teha? 

See on selline peen värk, kuidas teha vahet skinnil ja natsiskinnil. Soengud on erinevad, saapamudelid ja jakid on erinevad; kui on bomber, siis ka seal on vahe sees – erinevad brändid. Loevad õrnad erinevused ja detailid. Sa pead oskama neid lugeda. Kui ta kannab näiteks bändisärki, siis pead teadma, mis bändiga on tegu. Eesmärk ei ole enam võimalikult otseselt kõigile selgeks teha, kellega tegu, vaid skeenesiseselt üksteist ära tunda. Aga nagu ma ütlesin, ei ole skinheedlus üldse hea näide tänapäeva subkultuuridest – neil on kadunud selgelt äratuntav välimus, sest inimesed ei taha endale oma välimuse pärast jamasid kaela kutsuda. 

Kuhu on kadunud pungid? Kas nemadki on kohandanud oma vormi?

Ka suur osa pungist ei näe välja nagu 80ndate alguses, nüüd on paljudel Adi pusa ja skater'i-püksid. Bändiembleemid, brändid – need on detailid, mille järgi tunned pungi ära.

Üks põhjus, miks näiteks punkarite välimus on muutunud, on moetööstuse peavool, mis ammutab inspiratsiooni tänavatelt. Kui ühel hetkel on H&Mis müügil Ramonesi T-särk ja mingid suvalised vennad kannavad seda, sest sellel on lahe pilt, ise midagi bändist teadmata, siis esiteks tekitab see viha ja teiseks sunnib otsima muid võimalusi, kuidas oma identiteeti väljendada. Sa ei saa enam olla eriline, kui neid asju, mis sind eriliseks teevad, müüakse H&Mis või Prismas. Siis püüab subkultuuri stiil eest ära minna, sealt tulevadki muutused sisse. 

Punk ja tööeetika. Üks pungile olemuslikke võtteid on see, et ta pöörab asjad pea peale. Näiteks Saksamaal, kus töötu olla on ju häbiväärne, muutsid punkarid selle auasjaks. Uhke on olla töötu ja mitte kaasa lüüa teie kodanlikus kapitalistlikus majanduses, elades ometi selle majanduse viljadest, töötu abirahadest jne. 

Tegelikult on töötegemine näiteks Halle punkarite seas väga tähtis. Samas tehti väga palju tööd illegaalselt ja saadi riigi abiraha ka veel peale. Halles oli mingi pungiseltskond, kes elaski ainult sotsiaalabi rahadest, ja neile vaadati ülevalt alla, et need on need tüübid, kes elavad ainult riigiabist, aga kui ülevalt alla vaatajatele öeldi vastu, et sina ju elad samuti, vastati enda õigustuseks, et ma käin ikkagi ka tööl. Saksamaal ei saa seejuures lõputult töötu olla. Pead käima end regulaarselt tööturuametis ette näitamas. Nemad pakuvad sulle töökohti ja sina pead end sealt siis kuidagi ära nihverdama või midagi tuksi keerama. Näiteks üks nipp, mis kindlalt toimib, on end enne tööintervjuule minekut täis juua. Siis on kindel, et sa tööd ei saa.

Sa kirjutad raamatus, et punkarid lõid oma alternatiivühiskonna koos oma seaduste ja muuga. Mida selline alternatiivühiskond annab, miks seda vaja on?

See kehtib mis tahes subkultuuri kohta. Võtame näiteks reggae-kultuuri 90ndate Berliinis. Enamik mustanahalisi oli sattunud Saksamaale tont teab kust. 90ndatel oli Saksamaa üsna võõravaenulik koht, kus – kas siis otse või läbi lillede – koheldi kõiki musti üsna rassistlikult. Ütleme, et päeval oled sa ehitusel kipsplaadipanija, keda kõik käsutavad ja nöögivad, aga õhtul lähed reggae-peole soundsystem'i MCks ja oled korraga kuningas, kes võib saada publikust iga naise. Kui oled enam-vähem MC muidugi. Reggae on mustade muusika ja tol ajal oli see ikka kõva sõna, kui peol oli mustanahaline MC.

Samamoodi on pungiga. Päriselus oled sa ühiskonna ühel madalaimal astmel, elad näljapalgast või lased töötukassa ametnikul enda kallal näägutada, aga siis lähed oma klubisse ja oled rokkstaar. Jäigas ja hierarhilises Saksamaa ühiskonnas, kus sotsiaalne liikuvus on väga piiratud, muutub Szene (skeene) oaasiks, kus saab teenida austust ja sotsiaalset positsiooni, mida pole võimalik saada väljaspool subkultuuri. Ma usun, et see on üks väga oluline põhjus, miks underground-subkultuurid inimesi ligi tõmbavad. 

Räägime võistlusest üksteisemõistmises ja sugudevahelises lugupidamises Ida-Saksa pungis. Raamatus keskendub sul terve peatükk sooküsimusele ja poliitkorrektsusele. Tood välja, et ühelt poolt ollakse pungiskeenes väga poliitkorrektsed, fanzine'ides järgitakse sootundlikke grammatikareegleid, igal võimalusel rõhutatakse sugudevahelist võrdsust jne, ja ometi on rida bände, kelle laulusõnad on rõhutatult seksistlikud, naisi objektistavad, ning tagatipuks on samade bändide kontsertidel esiread naisfänne täis. 

Tegelikult me näeme subkultuurides mitut maskuliinsust ja naiselikkust, mida esitatakse eri olukordades. Skeenesid on ka pungi sees väga erinevaid. See, mis on lubatud street-pungis, ei ole seda mõnes poliitkorrektses pungikogukonnas. 

Pead suutma ka vahet teha, mis on tegelik elu ja mis on kunst. 

Street-pungi puhul on olemas provokatiivne moment, selline fuck-off-hoiak väga erinevate gruppide suhtes. Saksamaal seksismist ei räägita, kuigi see on sealgi olemas. Fuck off võib olla suunatud nii seksismile kui ka poliitkorrektsusele, umbes nii, et sellest rääkimine on ebaõige, aga meie ikka teeme seda. See erineb näiteks Eestist. Eesti ühiskond on suhteliselt tolerantne väljanägemise suhtes võrdluses näiteks mõne Saksa väikelinnaga. Tartu ja Tallinn on Halle kõrval ikka väga tolerantsed linnad. Seal viskab see spießig (väikekodanlik) foon üle ja hakkad provotseerima. Ja hakkad seda tegema kõikvõimalikel viisidel, mis on tavakodaniku jaoks eemaletõukavad, näiteks kakerdad täis peaga ringi või laulad seksistlike sõnadega laule, mille mõte on saata kõik perse oma poliitkorrektsuse ja väikekodanlikkusega. 

Poliitkorrektsus võib päris hapuks kätte minna, kui see muutub asjaks iseeneses ja unustatakse ära, miks see üldse tekkis. 

Ma mäletan, kuidas poliitkorrektsus 90ndatel tekkis. Alguses oli see väga positiivne, aga siis muutus kanoniseeritud värgiks. Teine asi, mida Saksamaal erinevalt Eestist näeb, on see, et poliitkorrektsus ei tähenda, et inimesed oleksid poliitkorrektsed. See tähendab seda, et mingitest asjadest ei räägita. Nagu on tunnistanud ka minu USAst ja Suurbritanniast pärit mustanahalised sõbrad, ei ole rassism kuhugi kadunud, aga sa ei tohi teatud sõnavara kasutada – muidu kõik need tüübid, kes on südames rassistid, löövad su laiaks. 

Poliitkorrektsus on paljudel juhtudel asi, mille abiga saad peita, et oled tegelikult rassist, seksist või homofoob. Saad lükata selle kellegi teise kaela, kes seda sõnavara kasutab, aga kuna sina ei kasuta, siis sa justkui ei ole. See aga ei tähenda, et sa enda sees seda kõike ei oleks. See on Lääne ühiskonnas väga suur probleem. See, et inimesed käituvad poliitkorrektselt, ei tähenda, et nad oleksid avatud ja tolerantsed. 

Nüüd on see küll Eestisse ka jõudnud. Vaata näiteks Kumu uuel püsinäitusel Wiiralti töid, kus piltidele on uued pealkirjad pandud, aga vanad on ka sulgudes alles jäänud. Näiteks kui enne oli "Neegri pea", siis nüüd on lihtsalt "Pea". Ja nüüd on paljud tõstnud kära selle üle, kuidas Lääne poliitkorrektsus on siia jõudnud ja hävitab eesti kultuuri. 

Ühelt poolt on õige nimetada tööd ümber, sest sõnal "neeger" on nii vastik taak ja miks seda kasutada, kui see teeb kellelegi haiget. Samas, miks me peaksime peitma oma rassistlikku pärandit. Kuigi Wiiralt vist iseenesest ei olnud rassist. 

Ma ei tea, kas Wiiralt oli rassist, kuigi ma arvan, et oli, sest tol ajal olid kõik rassistid. Siin on tegelikult kaks poolt. Kui ühed ütlevad, et n-sõnal pole halba tähendust, aga teiste inimeste jaoks on sel halb tähendus, siis sul on kaks valikut: sa kas ei kasuta seda sõna või siis kasutad, aga riskid sellega, et solvad kedagi. Ja võid ükskõik kui palju seletada, et sõna kasutamisel ei ole solvavat konteksti. 

Meil kiputakse kaitsma sõnu – hirmus, et niigi õhuke sõnaraamat röövitakse sõnadest paljaks –, selle asemel et kaitsta inimest, tema tundeid ja väärikust, kellele see sõna võib haiget teha. 

Ma käisin ja elasin aastaid Venemaal. Nii palju kui ma seal olin, kuulsin ma igasuguseid eestlaste nalju. Algul on võib-olla endal ka naljakas, aga mingil hetkel, kui oled kuulnud neid juba aastaid, viskab kopa ette ja seletused, et see on ju kõigest nali, ei lohuta enam, sest see ei ole naljakas. Ma saan mustanahalistest väga hästi aru, miks nad ei taha kuulda mingeid sõnu või nalju enda suunal.

Raamatus on juttu ka ühest su tuttavast pungipaarist. Mees ütleb, et kui ta oma tüdruku juurde läheb, pole külmkapis kunagi midagi süüa, mille peale siis naine kostab, et ta põhimõtteliselt ei osta koju süüa, et vältida libastumist perenaise rolli. Toogu ise, kui tahab.

Sooküsimustel on pungiskeenes kaks poolt. Ühel on traditsiooniline arusaam soorollidest ja teisel selle revideerimine, selle vastu mässamine. Mõlemad on olemas ja konflikt on kohal. Kui tahad kellegagi koos olla, tuleb leida kesktee. Üks mu doktorant ütles kunagi, et kõige enam emantsipeerunud on roki subkultuurid. 

Me räägime naiste emantsipatsioonist?

Jah, ja see tundub esmapilgul väga paradoksaalne, sest rokk-kultuuris on naised väga objektistatud, rõhutatult naiselikud, beibelikud, ja mehed on väga macho'd. 

See tundub kummaline, et pilt ja sisu ei käi kokku, aga kui me võtame seda teadliku mänguna, kus mängitakse läbi võimendatud mehelikkuse ja naiselikkuse mudeleid, siis võime öelda, et nutikas rahvas on see rokirahvas. 

Ma arvan, et see ongi nii. 

Tead, kui ma nüüd mõtlen, siis rokkarid on minu arust üldse üks rahumeelne ja sõbralik subkultuur. Võib-olla rokkarite seas ei ole ka sugudevahelised pinged nii teravad, kuna need saab n-ö mänguväljakul välja lasta. Ma vist lähen nüüd koju ja kuulan natuke rokki. 

Jah, aitab küll, juba kaks tundi siin juttu ajanud. Ma pean nüüd natuke tööd ka tegema.

Subkultuurisõnastik

Punk

Subkultuur, mis hõlmab mitmekesist ning laialt tuntud ideoloogiate, moe ja muude väljendusvormide, kujutava kunsti, tantsu, kirjanduse ja filmi korpust. Punki iseloomustavad suuresti riigiaparaadivastased seisukohad, isikuvabaduse edendamine, isetegemise eetika (DIY), mille keskmes on agressiivne rokkmuusikažanr, mida nimetatakse punkrokiks. Punk tekkis 1970ndate keskel Londonis. On ka neid, kes arvavad, et punk tekkis samal ajal – või isegi natuke varem – hoopis New Yorgis. Kõige kuulsam punkbänd on Sex Pistols.

Oi! punk

Punkroki alamžanr, mis sai alguse Suurbritanniast 1970. aastate lõpus. Oi! muusika ja sellega seotud liikumine koondas punke, skinne ja teisi rahulolematuid töölisklassi noori. Liikumine vastandus varasele punkrokiskeenele, kellest suure osa moodustasid ühe olulisima Oi! punki ansambli The Businessi kitarristi Steve Kenti järgi "trendikad ülikooliinimesed, kes kasutasid pikki sõnu, püüdsid olla kunstilised […] ja kaotasid kontakti".

Street-punk

Suurbritannias tekkinud linnatöölisklassi subkultuur, mis vastandub Briti esimese laine pungile ja selle kunstilistele taotlustele. Street-punk tekkis varase Oi! stiilis bändide mõjutustest. Selle kõige kuulsam bänd on The Exploited. 

Skinheed

Skinheedide kultuur tekkis Suurbritannias 1960. aastatel. Tegemist oli töölisklassi teismeliste subkultuuriga, mille keskmeks oli tolleaegne jamaica muusika. 1970ndate lõpus ilmus pungist inspireerituna skinheedide teine laine, millest osa pööras paremäärmuslike parteide mõjul neonatsluse poole. Tuntuimad bändid: The Specials, Madness ja The Selecter.

Natsi-skinheed või white power skinheed

1970. aastate lõpus Suurbritannias enamasti töölisklassi noortest koosnenud liikumine, mis ülistab valgete ülemvõimu ja levitab antisemiitlikke vaateid. Paljud natsi-skinheedid on seotud valgete natsionalistlike organisatsioonidega ja mõned on ka natsistlike vanglagrupeeringute liikmed. Üks tuntuimaid neonatsi punkbände on Skrewdriver.

Two-tone

1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse briti levimuusika žanr, mis sulatas traditsioonilise jamaica ska-muusika punkroki ja uue laine muusika elementidega. Nimi pärineb plaadifirmalt 2 Tone Records, mille asutas 1979. aastal The Specialsi Jerry Dammers. Žanr rõhus soovile ületada rassilisi pingeid Thatcheri-aegses Suurbritannias. Paljud two-tone-bändid, nagu The Specials, The Selecter ja The Beat, koosnesid nii valge- kui ka mustanahalistest muusikutest.

Fanzine

Fanzine (tuletatud sõnadest "fan" + "magazine") on mitteprofessionaalne ja mitteametlik väljaanne, mida publitseerivad konkreetse kultuurinähtuse (näiteks kirjandus- või muusikalise žanri) entusiastid.

Väikekodanlus

Väiketootjate, tootmisvahendite omanike klass, kes osaleb kauba tootmises ning on oma seisundilt kapitalistliku ühiskonna põhiklasside – kodanluse ja töölisklassi – vahelmine. Erinevalt töölisklassist ei müü väikekodanlane oma tööjõudu, vaid oma ettevõtte kaupu või teenuseid, ning erinevalt kapitalistist ei elatu ta ainuüksi lisaväärtusest, vaid võtab otseselt osa tootmisest.

Väikekodanlane 

Eri underground-subkultuuride esindajate keelepruugis negatiivse kõlaga sõna, mis tähistab inimest, kes hindab kõrgelt muretut ja mugavat elu, on skeptiline muutuste ja uudsuse suhtes ning piirab oma elu üsna konkreetselt ja turvaliselt. Väikekodanlus, mis seisneb tähenduste tarbimises, on muganduv nähtus – kõik ebameeldiv peidetakse ja unustatakse. Lemmikbände ei ole, hinnatakse seda, mida pasundab massimeedia.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: