Kultuurikommentaar. Madis Kolk: kes on riigi jaoks olemas
Ajal, mil ligipääs internetile on kõigi eesti inimeste üks põhiõigusi, pole seda ravikindlustus, ütleb Madis Kolk. Ja ta ei tee nalja. Isegi mitte EV100 künnisel. Eriti mitte siis.
Vikerkaare veebruarinumbris kirjutab Sveta Grigorjeva:
“lumehelbeke öeldakse minusuguse kohta
vabakutseline koreograaf ja tantsija
mind ei ole riigi jaoks olemas
haigekassa on mul tänu ülikooliõpingutele
mitu magistrit jõuan ma enne surma treida et seda hoida?
sest see on muide mu haigekassahoidmise plaan
(see pole iroonia, ma ei tee nalja).”
Jah, ka mina ei tee nalja. Tõepoolest, ajal, mil ligipääs internetile on kõikide eesti inimeste üks põhiõigusi, pole seda ravikindlustus.
Läinud nädalal tegi kultuuriminister Indrek Saar riigikogu ees kokkuvõtteid meie kultuuri viimase aja ekspordisaavutustest. Kirjeldades meie edulugusid rõhutas Saar, et eesti kultuur on riigi hoida, maailmas on riike, kus kultuurielu on jäetud puhtalt turumajanduse hoolde, kuid Eestis pole see kunagi nii olnud ega tohi ka kunagi olla.
Ometi räägib minister kultuurist kui tulemusest, teosest, näitusest ja etendusest, aga mitte niivõrd inimestest, kes neid loovad. Hinnatakse lisandväärtuse loomist ja toetatakse kunstniku tegevust selliselt, et tal avaneb suurepärane võimalus teha veel rohkem tööd. Aga mida pole, on haigekassakaart. On suur hulk vabakutselisi kirjanikke, kunstnikke ja etenduskunstnike, kes ei ole riigiga töösuhtes, vaid töötavad projektipõhiselt. Paljud neist osalevad ka programmis “Eesti Vabariik 100”, näidates meie riigi kõrget kultuurilist taset ka väljaspool Eestit. Riik esitleb nende tehtavat tööd, ehitab struktuuri, kiidab edulugusid, kuid on jätnud inimesed ise oma Exceli tabelist välja.
Kultuuritöötajate palka on tõstetud lähemale keskmisele palgale, aga see kehtib vaid riigiga töösuhtes olevate kõrgharidusega kultuuritöötajate ja kutsekvalifikatsiooniga atesteeritud spetsialistidele. Kunstniku ja kirjaniku palk on loomulikult head algatused, aga sellega koos on loodud ka taas üks eliiti tekitav süsteem, mis rõhutab, et inimesed ei ole siin päikese all võrdsed. Suurem probleem ei ole töötasu, vaid sotsiaalne kindlustus kõikidele inimestele, kes teevad tööd, sõltumata töösuhte vormist ja kuusissetulekust.
Kultuurkapitali kirjanduspreemia žürii esimees Rebekka Lotman tunnustab Rahvusringhäälingu kultuuriportaalile antud intervjuus lõppenud professionaalset kirjandusaastat, kus nii mõnigi väga hea teos pidi nominentide hulgast välja jääma. Ta ütleb ka, et ei tea, kes nominentidest on palgaline kirjanik ja kes mitte ning et on tore, kui kirjanikul on püsisissetulek, aga samas ei usu, et selle puudumisel ükski võimas teos loomata jääks.
Ja tal on õigus, teoseid ei looda raha pärast ja raha puudumisel ei jää need loomata, samuti nagu ei sünni lapsed vanemapalga pärast, vaid armastusest. Küll aga haigestuvad ravikindlustuseta inimesed sarnaselt neile, kel see kindlustus olemas, nii nagu ei sünni ka lapsed, kui naine on haige. Nõnda toimub kunstipõllul justkui selektsioon loojate ehk inimeste kadumise , õigemini loe kaotamise kaudu. Surnud kirjanik ei kirjuta raamatut. Asja hea külg on muidugi see, et kui vabakutseline jääb haigeks, siis ta sureb lihtsalt kiiremini ära ja tema ravimise peale ei pea kulutama riigi raha.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: ERR raadiouudised