Andrei Liimets: valgete meeste võim ja vaikimiskultuur
Hollywood on oma sõna öelnud – täpsemalt sealne välispress, kes andis Eesti aja järgi pühapäeva öösel kätte järjekorras seitsmekümne viiendad Kuldgloobused. Pärjatud filmid ise jäid seekord viimasel aastal kaadri tagant päevavalgele kistud inetute probleemide varju.
Riietus, avamonoloog ning auhinnakõned torkasid teraviku aastakümneid valitsenud vaikimiskultuuri vastu, mis on lubanud glamuuri ja kuulsuse varjus toimetada süsteemil, kus nõrku kiusatakse, vähema võimu omajaid ahistatakse, erinevaid eiratakse ning õrnemaks peetuid alatasustatakse.
Vaikselt ja vaikimisi teeme enamiku oma otsustest. Nõnda ei mõtle me sageli, kes korjas meie kohvi, kes valmistas me jalanõud või kelle taktikepi all valmis järjekordne sadu miljoneid kokku kraapinud linateos. Tuhandete väikeste otsuste keskel on kohatine automaatsus möödapääsmatu, mingil hetkel võib see aga märkamatult muutuda arulagedaks laiskuseks. Nii ongi ühiskonnas, kultuuris ja filmimeediumis kitsamalt saanud aegamööda normaalsuseks, et enamasti avaneb maailmale niiöelda male gaze – valge keskealise mehe vaade. Kes maksab, tellib ka muusika. Ja raha, mida maksta, valgetel keskealistel meestel on.
Raha ja võimu taga on maailm õnneks rikkalikum ning seda tõestab valdav osa viimaste aastate silmapaistvamatest filmidest ja sarjadest. Esimest korda pärjati parima teleseriaali komöödianäitleja auhinnaga Aasia juurtega ameeriklast Aziz Ansarit, kelle “Master of None” ei pakugi justkui midagi uut peale selle, et käsitleb Ameerika meediast tuttavaid teemasid läbi teistsuguste kultuuriliste juurte. Kogu sättumusliku ja identiteedilise rikkalikkuse spektri nägemiseks võtke aga ette näiteks neljanda hooajani jõudnud “Transparent”.
Aga mida rääkidagi seksuaalvähemustest, kui orjapidamise vormilisest lõpust on möödunud 150 aastat, kuid mustanahalised näitlejad peavad endiselt laval kõnelema nahavärvist johtuvast alaväärsustundest. Mis sest, et lõviosa viimaste aastate teravaimatest ja tähtsaimatest filmidest nii mängufilmi – näiteks mullune “Kuuvalgus” ja tänavused “Detroit” ja “Kao ära” – kui dokumentaalidest – “Ma ei ole teie neeger” või “13th” – jutustavad rassisuhetest ja identiteeditundest mustanahalisena.
Kõik see võib siit Eestist näida kauge ja mõjutamatuna, kuid samas laiskuse või mittelaiskuse ahelas osaleme meiegi. Nõnda muutub iga kinopiletiost tarbimisotsusena meelsuse väljenduseks. Reedeõhtune küsimus, mida multipleksi saalides vaatamiseks valida, kujuneb hääle andmiseks – pakutakse nii üheülbalist massimeelelahutust kui eelviidatud filme, mis aitavad oma maailmapilti laiendada ja teiste kogemust mõtestada. See valik on privileeg ja võimalus.
Ärgu lastagu seda mõtlematult käest, sest mida enam otsuseid saab tehtud laisalt, seda enam soodustame vaikimisi kultuuri, kus probleemidest vaikimine on normaalsus, erinevuste eiramine tavaline, nõrgemate kiusamine vastuvõetav, ning jälgimiseks jääb vaid valgete keskealiste meeste vaade maailmale.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: ERR raadio kultuurikommentaar