Mida rohkem on linna arhitektuuris kihistusi, seda põnevam linn on. Ei ole vahet, kas kihid pärinevad ajast, mil oldi vaba või okupeeritud, valitsesid siin taanlased, rootslased või venelased, kapitalism või sotsialism, ristiusk või ateism – kõik, mis on linnaruumi talletunud, räägib oma aja lugu. Ja see on köitev, nii kohalikule kui külalisele. Ühele meeldib rohkem üks, teisele teine periood, aga nagu ütleb tänaseid muinsuskaitse seisukohti väljendav Veneetsia harta – ühtegi ajastut ei tohi eelistada teistele.

Inimlikult on mõistetav, et pärast ikke alt vabanemist tekib rahval tahe hävitada repressiivvõimu sümbolid, kunst ja arhitektuur. Mõisate põletamine tundub täna hinnangut andes rumal ja barbaarne, nõukogude aja sümbolid on aga paljudel siiani pinnuks silmas. 

Veerand sajandit on liig lühike aeg vaatamaks neid rahulikult märgina ühest eesti rahva läbielatud etapist. Liiga valusalt on meeles veel hiljutise okupatsiooni kuriteod, vastik on okupeerijate poolt peale surutud keskkond. Isegi siis, kui selle loojateks on tegelikult omad, need, kel polnud valikut kus või kellele luua ja kes vaatamata komplitseeritud tellimusele püüdsid omas ajas ja ruumis anda endast parima.

Nõukogude perioodi arhitektuuripärandi saatuse teemal on olnud mitmeid tuliseid vaidlusi: linnahall, Sakala keskus, rahandusministeeriumi hoone, pronkssõdur, nüüd siis on huviorbiiti tõusnud Maarjamäe memoriaal.

Justiitsminister Urmas Reinsalu pooljuhuslikult visatud mõttekild, et vajadusel võib laguneva memoriaali mingis osas lammutada, on tekitanud ärevust ka ida pool riigipiiri, rääkimata kohalikust meediast. Eesti arvamusliidrid on võtnud sõna nii memoriaali säilitamise kui lammutamise poolt. Kunsti ja arhitektuuriteadlikum pool hindab 1975. aastal mitmete eesti arhitektide ja kunstnike ühisloominguna valminud memoriaali väärtust kõrgeks, vähemteadlikuma jaoks on see  punavõimu sümbol, mille kadumine on pigem tervitatav. Kahe vastandliku poole vahele on kõlanud arvamusi, et memoriaali võiks säilitada, aga ümber tuleks kujundada tema tähendus.

Nõukogude periood on Eesti pinnal läbi loodetavasti igaveseks, ja selle aja kihistus on paigas. Seda enam juurde ei teki. Kindlasti ei suuda me alles hoida kogu nõukaaegset arhitektuuripärandit, see poleks ka mõistlik, kuid isegi nüridest tüüpprojektidest võiks säilida autentsed näidiseksemplarid, mis jutustavad järeltulevatele põlvedele selle ajastu elust-olust. Rääkimata siis sellistest suurvormidest nagu Maarjamäe memoriaal – eesti arhitektide ja kunstnike tipplooming suletud ühiskonnas, abstraktne mälestusmärk kellegile, kelle suhtes loojatel endil ilmselt tunded puudusid.

Pühapäevahommikuses raadiosaates "Olukorrast riigis" pakkus üks saatejuht välja memoriaali asemel parki. Aga siin ongi park. Üks väheseid parke Eestis, mille kohta võib julgelt öelda: moodne maastikuarhitektuur. Las ta olla siin edasi, las tekib talle lisaks uus kiht – kommunismiohvrite memoriaal. Mahuvad siia mõlemad ilusasti. Ja langenud sakslased las puhkavad ka siin.  See on väga eriline park, erinevate kihistustega, ruumiga, milles on pinget. Koht, mis annab mõtteainet ja tekitab küsimusi.

Aga parki peab muidugi hooldama.