Kalmu arvates võib Maarjamäe memoriaali kompleksi üle igati uhkust tunda. "Ma ei tahaks asju vaadata niimoodi, et me unustame ideoloogia ära, see oleks selge formalism vaadata teda ainult puhta arhitektuurina," sõnas ta ja nentis, et põnev on ka see, kuidas koostööd tegema pidanud arhitektid koos hakkama said. "Kuidas nad püüdsid leida mittetrafaretseid lahendusi sellele poliitilisele tellimusele, tehes seda tegelikult väga värskelt."

"Kogu see aeglane protsessioonitee, kui te linnast tulete ja üles tõusete, see on pidulik," tõi Mart Kalm välja ja kinnitas, et samasugust teed näeb suures osas muinasmaailmas. "Näiteks Phaistoses, Knossoses, Hagia Triadas, kõikides nendes minoilise kultuuri paleedes on aeglane tõusev tee ülesse, see on pidulik."

"Samamoodi efektne on ka mere poole avanev tribüün, loomulikult on seal võimatult vastik mingit miitingut teha, kuna seal on enamasti jõle tuuline, aga see avanev vaade on äge," sõnas ta ja lisas, et ilus motiiv on ka igavene tuli ja see, kuidas käed seda hoiavad.

"Ma ei ole fanaatiline kordategemise pooldaja, kuigi oht tuleb loomulikult likvideerida, ohtlikke kohti ei tohi olla," tõdes EKA rektor, mainides, et Maarjamäe memoriaal võikski olla suhteliselt katkine, sest see on ka osa ajaloost. "Nõukogude võim sai otsa, me ei hoolinud sellest, ega keegi seda võimu tagasi ka ei igatse, seega las ta olla selline lagunev."