Tavalised nõukogudeaegsed garaažid, mis olid mõeldud autode hoidmispaigaks, muutusid ajapikku kohaks, kus inimesed kiiresti muutuva elu eest pelgupaika otsisid. Garaažides ei pruugigi enam autosid olla, kuid elu on seal täiesti olemas ja inimesed on seal omamoodi õnnelikud.

"See lugu on inimestest, kes ei suutnud leida ega leidnud uut sihti," selgitas Senkovs "Aktuaalsele kaamerale". "Nad jäid garaaži. Maailm on nende ümber muutunud, kuid garaaž jäi. See on justku ajakapsel."

Kui lavastuse ajend oli 90ndad, siis töö käigus selgus, et garaažielu pole kusalegi kadunud. Kui on garaaž, siis on seal ka mehed midagi tegemas ja leiutamas.

"Need karakterid, kes on laval, vastavad küsimustele, nagu mida teha, kui tunned hirmu? Kuidas vanadest pudelitest midagi uut meisterdada? Kuidas suitsetamisest loobuda?" nimetas Senkovs.

Garaažimaalima tutvustavad vaatajale neli näitlejat – kaks lätlast ja kaks eestlast, kes läbisegi eesti läti ja inglise keeles räägivad. Ning garaažegi on laval kaks.

"Neid garaaže on alati rohkem kui üks, ja elu tekib nendes siis, kui need on kõik üksteise kõrvuti," selgitas näitleja Simeoni Sundja.

"Tore oli selle protsessi jooksul aru saada, et me oleme riigiti ja inimeseti tegelikult väga sarnased oma huumorimeele ja kõige poolest. Sarnased, aga erinevad," lisas Sundja.

"Kaks garaaži" esietendus laupäeval Narvas, esmaspäeval etendub garaažielu Tallinna Vaba Lava teatrikeskuses.