Ameerikas on hiljuti välja tulnud kaks uut teleseriaali, mis on hea meelelahutus, mida saavad ka eestlased Netflixi vahendusel vaadata, kuid mis väärivad tähelepanu ka teistel, veidi sügavamatel põhjustel.

Räägin siin seriaalidest "Koletis: Lizzie Bordeni lugu" ja "Hommiku pool Eedenit", mis on John Steinbecki romaani ekraniseering. Mõlemad lood on ameerika kultuuri kullavaramus: tõsielu-lugu jõukast 19. sajandi preilist Lizzie Bordenist, kes väidetavalt tappis kirvega oma isa ja kasuema on olulisel kohal ameerika õõvakultuuris raamatutest ja filmidest laste liisusalmideni välja.

Steinbecki magnum opus "Hommikupool Edenit" on tähenduste poolest mitmekihiline nagu napoleoni tort ning nüüdne Netflixi ekraniseering pole talle sugugi esimene ega ka viimane.

Mis on neil kahel uuel sarjal sarnast pole mitte ainult toimumisaeg, vaid vaade viktooria-ajastu naispeategelasele, mis on saanud 21. teisele veerandile omase töötluse.

Samal ajal kui president Donald Trump ja tema poolehoidjad siunavad võrdsete võimaluste programme ja seda, mida nad nimetavad ohvrimentaliteediks, pole ameeriklased kultuuris loobunud ka vanade lugude jutustamisel alternatiivsest vaatevinklist.

Mõlemad kõnealused lood on muidugi sellised, et nende varasem kajastus on olnud massiivne: Lizzie Bordeni lugu oli juba selle toimumise ajal ajalehtede esiuudis ning avalikkus võttis tema puhul kohe kahte lehte: tal olid tulised pooldajad, kes ei uskunud, et üks naisterahvas võis sooritada sedavõrd jälgi mõrva ja need, kes pidasid teda saatana kehastuseks.

Kuigi hiljem tulid Lizzie Bordeni kohta välja käsitlused, mis aktsepteerisid teda kui mõrtsukat, siis leidsid nad talle harilikult vabandusi katkistest peresuhetest. Ka uue Netflixi sarja lesbilisuse teema pole Lizzi Bordeni kajastuse puhul uus nõks. Mis on aga praeguse ekraniseeringu uus võte, on naiste õigustatud raevu teema, mis seob Lizzie't teiste ajalooliste "koletistega", kellest said mõrvarid naisi lämmatanud allasurutuse pärast.

Sarja autorid põimivad Lizzie loo kokku nii 16. sajandi sadistliku Ungari krahvinna Erzsébet Báthory kui ka sarimõrvari Aileen Wuornosega. Autorid tahavad näidata, et mõrvana kulmineerunud naiste kättemaks ja raev on põlvkondadeülene korduv motiiv, mis läheb ilusti kokku ka nende sarja tunnusmotiiviga, et koletiseks ei sünnita, koletiseks saadakse. Ja antud juhul on nii Lizzie, Erzsébeti kui ka Aileeni koletiseks saamisele kaasa aidanud vägistavad ja vägivallatsevad mehed ning hoolimatud ja jõhkrad naised, ütlevad sarja autorid.

Las mõni naiskoletis ka jääb selleks!

Kui aga kirvemõrvar Lizzie puhul on kriitikud naise õigustatud raevu vaatenurga heaks kiitnud, siis "Hommiku pool Eedenit" sarja tegijate ponnistus muuta mõrvarist ja petisest naistegelane Cathy Amesi samuti ohvriks, on pannud kriitikud ahastades paluma: võibolla mõned halvad naistegelased tuleks ikkagi jätta halbadeks? Äsja mõlemat sarja vaadanuna, on mul täiesti samad tunded.

Esiteks: kui kaotame kunstist kaabakatest naised, ja muudame nad olude ohvriteks, teeme karuteene nii naistele kui ka kunstile. Eriti kui ohvristame neid püüdlikult ja trafaretselt, siis paneme feministlikud tõlgendused üldse küsimärgi alla. Lisaks muudame naiskarekterid kui šablooni järgi lõigatuna ühetaolisteks ja ebahuvitavateks, mida nad enamikus on kahjuks praegu juba niigi.

Kurikael on kunstiliselt põnev karakter, mida on huvitav mängida – ärme lahjenda teda iga hinna eest kurva lapsepõlvega lambaks hundinahas. Naljaga pooleks võib ka öelda, et naispahalase pehmendamine röövib ta agentsuse ja jätab mulje, nagu naine ei suudakski oma elu juhtida.

Teine põhjus on elulisem: Mõnikord on koletiseks olemine valik, ja selle valiku võib teha ka naine. Ning see töötab ka vastupidi: trauma ei tee kannatajast üldjuhul koletist. 

Kuid mis minu jaoks kõige tähtsam, kui pehmendame kõiki koletisi ja otsime neile vabandusi, olgu nad naised või mehed, riigijuhid või kojamehed, väljamõeldud või päris, kaotame me võime näha neid sellena, kes nad päriselt on ja kuula seda, mida nad meile kogu aeg enda kohta öelda üritavad. Oma pimedusega anname neile vaid jõudu juurde.  

See kultuurikommentaar kõlas raadiouudistes esmaspäeval, 19. oktoobril.