Leho Männiksoo sündis, veetis lapsepõlve ja alustas kooliteed Rahumäel. Poisieas olid muu hulgas temad huvialadeks geograafia, reisikirjade lugemine, lennundus, sport ja kooliteater.

Töömehepõlve pidi ta olude sunnil alustama juba 17-aastaselt. Paralleelselt õpingutega läks ta koos pinginaabriga ehitustööle abitööliseks. Vene kroonus õnnestus tal teenida Saaremaal Sõrves piirivalvevägede tõlgina.

1972. aastal lõpetas Männiksoo Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Tema diplomitöö kandis pealkirja "Aktiivsed vormid Eesti Raadio saatekavas".

Eesti Raadio laste- ja noortesaadete toimetajana oli Leho Männiksoo ametis aastatel 1967–1996. Tema üks missioon ja hingeasi kogu raadiokarjääri vältel oli poistest meeste kasvatamine. Ta alustas raadiomajas tööd kuulsa Eesti Raadio Poiste Klubi loomise aegu, olles ise üks selle algatajatest ja eestvedajatest.

Suviti korraldas ta noorte liiklusinspektorite ja meremeeste laagreid ning oli Eesti Raadio Noorte Reporterite Klubi üks juhendajatest. Tema juhendamisel on raadiomajas õppinud näiteks Kalev Vapper, Ilmar Taska, Olav Osolin, Andres Raid, Jaan Laugamõts, Tiit Terik jpt.

Männiksoo käe all jõudisid kuulajateni saatesarjad nagu "Tormitraavel", "Raaliklubi", "Seigad ja seiklused" ja "Kiikerkava". Ka kuuldemänge ja jutustusi jõudis ta kirjutada.

Kui raadiotoimetaja töö 1996. aasta kevadel otsa sai, tegi ta Vikerraadios veel mitmeid saateid ja sarju kuni 1998. aastani, näiteks "Kesköömosaiik" ning "Inimene ja tiivad", mille keskmes oli Männiksoo üks hobidest – lennundus.

Hiljem oli Leho Männiksoo jahindus- ja loodusajakirja Eesti Jahimees toimetaja ja peatoimetaja.

Leho Männiksoo ärasaatmine toimub 23. oktoobril kell 13 matusebüroo Memoris tavandisaalis Valdeku 113 ja muldasängitamine kell 14 Rahumäe kalmistul.

Eesti Rahvusringhääling avaldab kaastunnet lähedastele.