Olav Osolini nii muhedast kui mustast huumorist pakatava Pardi-sarja kolmas raamat "Part lendab poliitikasse" annab kodumaisele krimi- ja põnevuskirjandusele hoopis uue ja oluliselt värvikama mõõtme kui seda esmapilgul oodata võiks. Kuid Osolin ei oleks Osolin kui ta taaskord kõnealuse kirjandusžanri piire oma tahtmist mööda ei nihutaks ning lugejatele juba tuttava tegelase, vahepeal vaneminspektoriks tõusnud Samuel Pardi kaitsepolitsei ridadesse tööle ei suunaks.

Romaanisarja esimeses kahes osas lahenduse saanud mõrvajuhtumid on tõstnud Samuel Pardi ülemuste silmis heasse valgusesse ning on kätte jõudnud aeg ta uuele väljakutsele saata – kaitsepolitsei salamissioonile. Filmilikud spioonimängud tekitavad kogenematus Pardis korralikku segadust, kuid inimene harjub ju teatavasti kõigega – ka keeruliste salaparoolidega, mis ka kõige parema tahtmise juures meelde ei jää. Ülesanne, mida tal täitma tuleb hakata, pole just kergete killast, nimelt peab Part infiltreeruma ühe kodumaise juhtiva partei, Eesti Liberaalse Liidu ridadesse ning asuma välja selgitama, kas e-valimisi saab võltsida ning kui jah, siis kuidas seda tehakse.

Kui alguses võib tunduda, et lahti hakkab rulluma keeruline spioonilugu, siis üsna peagi saab selgeks, et vaneminspektor Pardil lähevad asjad taaskord käest ära ning kõnealune romaan võiks edukalt kanda alapealkirja "Agent, kes ei osanud öelda "ei"". Teatavasti on liigne agarus ogarus ning sellesse lõksu Part langebki. Parteisse astudes, seal püüdlikult kattevarju hoides ning talle antud kopsakat eelarvet valmiste heaks kulutades, saab spioonist eneselegi ootamatult üks erakonna juhtfiguure eurovalimiste korraldamisel ning tagatipuks maandub ta juhuse tahtel ka valimisnimekirja etteotsa. Värske nägu ei põhjusta elevust mitte ainult erakonna sees, vaid noorpoliitik Pardi suhtes hakkavad huvi tundma ka teiste erakondade esindajad. Kuidas Part talle kaela sadanud vastutuse ja tuntusega toime tuleb ning seejuures talle pandud uurimisülesannet täidab, sellest saab lugeja teada juba romaanist.

Kuid mis on üks europarlamendi valimiskeeris ilma turunduse- ja reklaamikampaaniata? Meedia, turundus ja reklaam on just need valdkonnad, mida Olav Osolin läbinisti ja põhjalikult tunneb ning kogu selle mahlakuses ka romaani teenistusse rakendab. Esialgu kobedana tunduv kattelugu, et verisulis erakonnaliige Part on suure ja maineka logistikafirma turundusjuht, toob kaasa esimese tagasilöögi – ta peab erakonna nimel hakkama suhtlema meediaagentuuriga, et korraldada tõhus ja edukas valimiskampaania. Napid teadmised, mis saadud Linnar Priimäe raamatust "Reklaam ja imagoloogia" (lk 81), ei aita teda kuigi palju edasi, lisaks tuleb meeles pidada veel erinevaid õpetussõnu nii erakonna peakontorist kui ka teda kureerivaatelt kapo agentidelt. Juba ainuüksi meediaagentuuri toiduahel ja peened ametinimetused ajavad Pardil pea segamini, rääkimata ingliskeelsete väljendite, lühendite ja võõrsõnade virvarrist. Pole siis ka ime, et ta kokkuvõttes teatab, et kahte inimest ühe koopiamasina peal ta kinni ei maksa. (lk 93)

Nalja saab igatahes ohtralt ning juba eelmistest romaanidest tuttavad, Osolinile omased nime-ja sõnamängud annavad ikka korralikult loole vürtsi juurde. Lisaks väljamõeldud tegelastele on raamatulehekülgedele sattunud ka arvukalt pärisinimesi, kelle juurde Part ja tema erakonnakaaslased ning loomulikult ka konkurendid teistest parteidest satuvad. Väikese vihjena võib öelda, et kõik kodumaised telekanalid saavad oma raamaturead ning mainimist väärivad nii mõnedki populaarsed telesaated ja nende tegijad, "Alost" valimisstuudioni.

Erinevalt varasematest Pardi-romaanidest hakkas mul peategelasest mingi selgepiirilisem ettekujutus tekkima: 47-aastane (lk 257), vallaline, pigem keskmist kasvu, peeglist vaadates näeb kallis ülikonnas parem välja (lk 43) kui sotsiaalmeedia jaoks tehtud videotes, kus tormab ringi Supermani kostüümis (lk 273). Kui juuksed oleksid pikemad ja musta värvi, siis võiks näha mingit sarnasust Sal-Salleriga (lk 89). Muusikamaitse kisub pigem Terminaatori kui Puuluubi suunas (lk 72). Eks neid vihjeid välimuse, maneeride, hariduse, harituse ning maailmavaate osas leiab romaanist veelgi ning iga uus infokilluke lisab loole omakorda põnevust – kuidas Part end järjekordsest fopaast välja keerutab.

Korraliku spioonikaga käivad koos teatavasti ka ilusad naised, nii ei pääse neist kõnealusegi romaani minategelane. Pardi missioonil juhtub kõike: mahajätmist, eemalt vaatamist kui ka võimalikke tulevasi suhtekaarte segilöövat fassaadkooselu. Lisaks erinevad värvikad naistegelased poliitiliselt maastikult, kellega tuleb Pardil võidelda koha pärast päikse all, ehk siis valimisvõidu nimel.

Romaani "Part lendab poliitikasse" võib mõneti vaadata ETV sarja "Riigimehed" ja NO99 valimiskooli jätkuna. Pöörased erakonnanimed, absurdile lähenevad koosolekud, üleolev suhtumine valijatesse ja loomulikult kõikvõimalikud pilgupüüdjad üha jaburama valimisnänni näol ning lisaks olemasolevat kui ka näiliselt olematut raha erinevates kogustes. Kuid millise lõpu saab Samuel Pardi spioonitöö ning kas ta tuvastab e-valimiste manipuleeritavuse, see selgub juba romaani lõpulehekülgedel. Sisetunne ütleb, et kõnealune romaan ei pruugi jääda Osolinil viimaseks Samuel Pardi sarjas ning minategelast võivad ees oodata juba uued lennukõrgused.