Kui räägitakse murakast, siis üldjuhul mõeldakse selle all kuldkollaste marjadega rabamurakat (Rubus chamaemorus). Sõna murakas on uurali päritolu, mis tähendab, et ta kuulub kõige vanemasse tüvevarakihti. Aga mitte igal pool Eestis ei käida murakal. Näiteks Kesk-Eestis minnakse kaarlale, Lääne-Eestis ja suursaartel kaarmale või kaarnale, Saaremaal ka kaarmele. Kuusalus aga muurakasse või muuramisse. Lisaks märgivad murakat sellised murdesõnad, nagu kaaber, käbal, lobjakas, molohk ja murahk. Murakas on huvitav veel sellegi poolest, et hästi küpse marja kohta on omad nimetused, näiteks soome keeles on nendeks lakka ja hilla, viimasest pärineb soome laenuna ka Kuusalu muraka nimetus ill. 

Muulukat (Fragaria viridis) ilmselt tuntakse nii taime kui marjana vähem. Välimuselt meenutab ta metsmaasikat, aga vili on märksa magusam. Sõna muulukas on baltisaksa laen, nii et tegu on suhteliselt noore sõnaga. Muuluka ohtrate sünonüümide hulka kuuluvad aga näiteks sellised nimetused, nagu mulgas, mulk, mullikas, muulikas, muusik, rämm ja ränik. Tema liitsõnaliste nimetuste seas leidub selliseidki, mille põhisõna on murakas, näiteks arumurakas, maamurakas, metsmurakas ja põldmurakas.

Olgu veel öeldud, et kui muulukas on baltisaksa laen, siis eesti murakas on laenatud baltisaksa keelde. Selliseid näiteid ei ole väga palju, mille puhul on laenuandjaks eesti keel.

Marjahooaeg on selleks aastaks küll läbi, aga järgmisel siis kõik lobjakale ja mullikale.