Jorn Lier Horst, Hans Jorgen Sandnes "Jaht viimasele dinosaurusele" ja Jorn Lier Horst, Thomas Enger "Ohver"

Et see nädal ilusti põhjamaisele rajale viia, tundub vahva alustada lastekaga. Mu õel on kuus last vanuses umbes kolmkend kuni kolm, täpselt ei mäleta (mul endal vaid kaks ja needki suured juba), nii et olen saanud siuksi ja säuksi raamatusi katsetada igast kakkude pääl (pardon my French). Ega igaühest raamatulugejat kasva, a no umbes igast teisest ehk. Hea tulemus seegi.

Horst ja Sandnes teevad oma detektiivibüroo number kahe sarjaga väärtuslikku kama. Just sihandsed jutud, mis võiksivad ja saaksivad nooruritele õrnas eas naha vahele minna. Peaksivad sobima ka lühikeste inimeste vanavanematele. Dinode lugu tõmbab lapsukesed kohe ju mõttele-meelele, ent igal lehel avaneva uue mõistatuse kamm hoiab vanemaidki kaasas. Ülekaalulise küpses keskeas mehena oli mul vast veidi liiga lihtne püstitusi läbida, ent väikestel on lõbu laialt. Usutavasti ka tiba ätistunud-mutistunud vana(vana)emadel ja -isadel. Hüva kraam on pere rõõmuks, salasõnad undavad…

Horst ja Enger aga kütavad oma vana head rida. Kellele kõlbab, andku takka. Veel parem kui seni, kindel kvaliteet. Kes põneilma ei armasta ega harrasta, ärgu siitkohalt alustagu, võtku mõni vana turvaline Sherlock või miss Marple või, ah teate küll, ega siin mingid lollid vaatamas käi. Loetagu Dickensit, Dostojevskit siiski mittte. Mitte et "Ohver" kuidagi liiga radikaalne oleks. Hea uhamine ja ilus lisandus noile, kes juba teavad, keda ja mida oodata. Kes veel ei, neil soovitaksin varasemat kataloogi kaeda. Norrakorra põhjamaalik.

Suvi Ratinen "Pagulane. Romaan Aino Kallase pagulaselust"

Ma ei tea, kuidas siin, saati veel järgmises maailmas karmakreediti ja -deebetiga lood on, aga Aino Kallase elu koma lugu annavad igapidist mõtteainet. Eeskätt loeme me romaani, mis ka romaan on. Üks paremaid. Aino Kallase asi on suuris piires ju kultuurilähedestele inimestele teada, võiks öelda, et mis siin ikka, oli nagu oli, las olla edasi. Aga ei. Hea kirjanik teeb heast loost hea raamatu, suur kirjanik teeb suurest loost suurema raamatu. Kui autor oskab oma tegelasse päriselt sisse elada ja kirjutab jah-ju-tuttavad tõsiolud elusaks ja hingeminevaks, ongi hämmeldav tulemus käes.

See, kui mitu šampanjeri jahutamiseks mõeldud hõbepange koos muu kilakolaga emand Kallasel viimatise ilmasõja aegu Eestisse maha jäi (aga juba Londoni suursaadikuajast tagasi kodumaale tulles olnud perel neli merekonteineritäit värki tutskete turgude päält kokku korjatud), ei ole ju teab mis huvitav. Inimlikus võtmes on võluvam näha hoopis toda, kuis uuel maal ja küpses eas on võimalik sisuliselt nullist alustada, leida ilma pealt üles elusolevad lapsed ja võtta vägi suhestumaks uutmoodi ja muutunud maailmaga. Kes hakkama saivad, au neile. Kes mitte nii väga – nondest on teised lood.

"Pagulane" on jumalikult hea (tahaks suomeksi sõnada, et helevetin hyvä) romaan. Tükk aega pole nii kõva kirjanduslikku laksu saanud. Tühja noist biidermaierlikest raamatukappidest ja tilulilust, üks oluline elu on uue ajastu sõnakunstiks sulatet. Ja vingevänge kirja-lady taaskord meelesse meenutet. Aitäh!

Lõpetuseks põhjamaisusest veel: Aino Kallas kui kirjanduslik isiksus ühendas päris mitut Põhjala maad, ja mitut moodi. Teine aitäh peaks temale minema. Lähebki. Eesti on lõppeks maakera kolmandaks põhjapoolseim riik – kõik ülejäänud ulatuvad kaugemale lõunasse. Välja arvatud esimesed kaks. Need mõelge ise välja, kui maateadust kunagi tudeerisite. Olgu meil enam koha-, vaimu- ja kohavaimuüleseid loojaid!