OP!-i algosadeks lahutamisel on oma plusse ja miinuseid. Miks ta õigupoolest tükeldati? Kas sellepärast, et pole raha eraldi valdkondlikke saateid teha? Või selleks, et kvaliteeti tõsta? Ilmselt mõlemat.

Ühest küljest on natuke kahju, et pole enam üldist kultuurimagasiini – võiks ju olla nii, et on üldhariv ülevaatlik saade, ja siis veel ka valdkondlikud saated, sügavamad. Kuid see on vist palju tahetud.
Kuigi kunsti vallas on ju praegu ka „Meie aja kunst“ - aga see pole igavene. Ja üldkultuuriline on Jüri Üdi klubi, aga arusaamatu veiderdamise ja taotlusliku pinnapealsuse tõttu ei saa suur osa sihtgrupist seda kahjuks vaadata.
Teiselt poolt on vähemalt kunstiteemaline eriOP! suur samm edasi selles mõttes, et teemat käsitleb asjatundja. Kui kunsti lahkab laia profiiliga ajakirjanik, siis kordab ta tavaliselt pressiteadete ja muu haibi lennukamaid slogan'eid, intervjueerib neid spetsialiste, keda nagunii on juba miljon korda intervjueeritud (sest teisi ta lihtsalt ei tea) ja valib ka kajastatava mitte sisu huvitavuse, vaid kõvema meedialärmi alusel.
Kaido Ole teab, millest ta räägib. Kõigepealt on paika pandud läbiv teema, antud juhtumil kunst kui võimalik teadmisteallikas. See on aktuaalne küsimus, sest aina suurem hulk kaasaegset kunsti pretendeerib dokumentaalsusele ja teaduslikkusele.
Selle teema valguses käidi läbi mitu näitust. Alguspunkt oli Kadrioru kunstimuuseumis, kus on üleval ajalooteemalise vana kunsti näitus – ja ei ole sobivamat kohta kunsti ajaloolise kallutatuse teemal rääkimiseks.
Pärastpoole oli veel juttu EKA doktoriõppest, teadmistepõhisest disainist ja muust – sõna said kunstiteadlane, akadeemiline ametnik, sotsiaalkontseptualist, tekstiilikunstnik ja filosoof. Viimane ütles välja sõnumi (vabas refereeringus): on erinevaid kunste, ja vastavalt sellele on ka teadmistesisaldus ning infoedastamise viis neis erinev. Jah, peab tunnistama, et nii see tõesti on – lillemaali ja situatsionistlikku perfokat ei saa vaadata ühtviisi ega eeldada neilt ka samalaadset teavet.
Kandev osa saatest oli pühendatud Dénes Farkasi homme Kumus avatavale näitusele, kus esitatakse projekti, millega ta esindas Eestit eelmisel aastal Veneetsia biennaalil. Kuigi näitus oli alles ehitusjärgus ja pildiliselt näidata ei olnud suurt midagi, peab tunnistama, et saatejuhi ja kunstniku minimalistliku dialoogi alusel sai Farkase efemeerne kunstikäsitlus selgemaks. Seega, teadmisi tuli juurde.
Ja saate lõpus põigati ühele väiksemale personaalnäitusele, kus küll asjast ei räägitud, aga seda võib võtta kui tunnustust ja tähelepanujuhtimist just sellele tagasihoidlikule väljapanekule, mis muidu muu haibi varju jääks.
Kunsti-OP! on klassikaline heas mõttes. Asjatundlikud inimesed räägivad rahulikult olulistel ja aktuaalsetel teemadel. Muidugi saaks kunstisaateid ka kuidagi atraktiivsemalt või performatiivsemalt, kuid kitsastes oludes, kus eksperimente ei saa endale lubada, eelistan ise pigem sellist traditsioonilist lähenemist, mis täidab kunstiteemalise teadmuse levitamise nišši kindlalt ja vastuvaidlemist mittesallivalt.