Ooperi idee tuleb Jaan Kruusvalli näidendist "Pilvede värvid" (1983), mis vaatleb eestlaste emigratsiooni 1940ndatel. Mindi sõjaajal, kuid Eestist siirdutakse massiliselt välismaale ka nüüd, kui kauaoodatud vabadus on käes. Kelle jaoks vaba Eesti siis taastati?

Ooperi helilooja Rasmus Puur tegi ettepaneku lavastamiseks Roman Baskinile, kes suhteliselt kiiresti oli pakkumisega nõus. Baskinit köitis materjali juures kohe iseseisvuse küsimus. Huvitav ju, kuidas inimesed pikisilmi ootavad iseseisvumist ja siis, kui on selle kätte saanud, jooksevad laiali ja teevad "igasuguseid muid lollusi". "Miks me iseseisvusega midagi peale ei oska hakata? Miks siis meil see peremehetunne nii nõrguke on?" püstitas Baskin sügavaid küsimusi.

Baskin, kes valdavalt tegeleb siiski sõnateatriga, leiab, et ooperi lavastamine on väga põnev. "Eks inimene, artist ikka väljendab midagi – kas lauldes või sõna kaudu – selles mõttes on parameetrid samad. Ja eks massistseene ja rahvast on ka draamažanris. Aga ooperis on koor väga kihvt asi, mis mulle õudselt meeldib. Rahvas tegelasena kõneleb jõuliselt, suurelt. Mingi ühise häälena, metsana," sõnas Baskin ja tõdes, et koor on üks ta lemmikkomponente ooperi juures.

Prooviperiood on Rasmus Puuri sõnul olnud erakordselt tore aeg ja väga huvitav. "Ma pean ütlema, et mul on olnud väga hea olla selles keskkonnas, selles teatris ja just nende solistidega," sõnas Puur ja lisas, et on mõlema koosseisuga väga rahul. "Minu jaoks võib-olla kõige põnevam ja huvitavam periood oli just see lauatagune periood, kus analüüsiti tegelasi ja situatsioone. Seal oli intiimne ja soe õhkkond. Roman Baskin oskas väga hästi suunata ja tekitada sellise hea õhkkonna, kus arutada väga oluliste asjade üle," meenutas Puur.

Kruusvalli näidendi "Pilvede värvid" leidis Puur enda jaoks Tartu Ülikoolis teatriajaloo aine raames. "See käis läbi mitmel korral läbi. Olin varasemalt Kruusvalli tekste lugenud ja need on mind väga puudutanud. Lugeda seda krestomaatilist näidendit ja vaadata televersiooni – minu jaoks olid need üsna loogilised käigud. Sealt edasi tuli EV100 raames ooperi ideekavandi konkurss. Et ma just olin sellega kokku puutunud ja minu jaoks oli see väga dramaatiline materjal. See sama küsimus, et Kruusvalli 1944. aasta teemad püsivad, hoolimata oludest või ümbrusest – miks see nii on? Kuidagi tundus kohane ja piisavalt valus, et sellest rääkida. See oli päris võimas tõukejõud minu jaoks," selgitas Puur.

Aga mida teha nendega, kes ära lähevad? "Ma ei tea. Võõras keskkonnas on minu meelest ikkagi raske olla. Minul vähemalt. Aga samas, kui sa tunned ennast siin võõrana, siis pole ju midagi parata. Eks see on ikka nii, et mida tugevam on sinu perekonnasisene side teiste inimestega, seda tihedam on su side oma juurtega ja seda raskem on sul nendest lahti öelda. Mida keerulisem on perekondlik taust, seda lihtsam on ka minna ja see on arusaadav," arutles Puur. Ta leidis ka, et noortel on tunne, et kuskil on midagi paremat ning siis on hirm sellest ilma jääda. "Ma elan ainult üks kord ja ma pean kindlasti kuskil mujal olema," kõlab see moodne probleem, mida Puuri hinnangul aitab lahendada tasakaalu ja rahu leidmine iseendas. "Võib-olla mõni leiab seda mujal ja ma saan väga hästi aru, et võib-olla mõne jaoks on Eesti väike. Minule Eesti lihtsalt väga meeldib ja sobib. Ja see hirm, et kuskil on midagi paremat, tuleb kuidagi läbi põdeda äkki," sõnas Puur.

"Pilvede värvid" esietendub täna, 22. septembril Rahvusooper Estonias.