Hüvasti, Roman

Roman Baskinile (25.12.1954 - 13.9.2018) kirjutas järelehüüde teatrikriitik Kadi Herkül.
Kui peaksin valima vaid ühe sõna, millega sind iseloomustada, siis oleks see kirg. Sa olid kirglik nii laval kui elus. Lavastajana, näitlejana, jalkat või tennist vaadates, elu ja poliitika üle vaieldes. Sa ei kannatanud ninnu-nännut, leigust, lõpuni mõtlemata mõtteid, nurkade ümaraks silumist, silmakirjalikkust. Ja sul oli eriline vaist pealispinnast läbi näha.
Seesama näiva ja tegeliku teema kordus ju ka su lavastustes läbi aastakümnete – alates 1981. aastal Vanalinnastuudios esietendunud Friedrich Dürrenmatti "Füüsikutest" kuni su viimase tööni, tänavu talvel Draamateatri lavale jõudnud "Kriidiaiani". Sind paelusid lood, milles ontliku välisilme alt koorusid jõledad tõed ja jäledad inimsuhted.
Ja sind paelusid kired. Tõelised, suured, äärmuslikud. Niisugused olid su lavastatud "Iha jalakate all", "Preili Julie", "Hamlet". Tööd, mis nõudsid näitlejatelt lõpuniminekut, viimase vindini kohalolu, absoluutset pühendumist. Ja sa said selle neist kätte. Nii viha kui õrnuse ja nende tuhanded varjundid.
Ja muidugi olid sa ise näitleja jumala armust. Kõlab tobedalt ja banaalselt, aga sa olid üks neid harukordseid näitlejaid, kes suudaks ka telefoniraamatu elusaks mängida. Kuigi ma juba kuulen, kuidas sa selle peale nähvad: "Ära aja lolli juttu!" – sest sa valisid väga materjale, mida lavastada ja rolle, mida mängida. Ei midagi poolikut, enam-vähem, üle jala, juhuslikult. Kui üldse, siis kirega. Sa hindasid talenti ja sa hindasid tööd. Su võrdlusalusteks ja mõõdupuudeks olid väga suured näitlejad – Aarne Ükskülast Anthony Hopkinsini.
Ükskord küsisin sult, kas on olnud rolle, millest ei tahakski välja tulla. "Muidugi!" vastasid sa hetkegi mõtlemata. "Cyrano, Kant, Shotover ..." Ja lisasid siis: "Shotover sai vist liiga noorelt ära mängitud ..." Ehk tõesti. Aga küll on hea, et sai mängitud. Ja põrgulikult kahju, et tegemata jäävad Pinteri "Armuke" ja "Kojutulek", Ayckbourni "Naabrivalve", komöödiafilm "Meeste tants".
Sest film oli vist siiski su esimene ja kõige suurem armastus. Kuigi teoks said üksnes "Vernanda", "Rahu tänav" ja "Vana daami visiit". Aeg, olud, raha, pöörduvad tuuled ... nii läks.
Hää Roman, ma ei oska sinust minevikus mõelda. Ma ei oska veel mõista, et sa ei soovi meile enam kunagi "Rõõmsat jätku!". Hüvasti. Kohtume Nangiliimas.
Toimetaja: Valner Valme