"Selle käsikirja esimene versioon oli valmis juba 2014. aastal, aga siis ta veel küpses ja kogus midagi endale juurde," ütles Pilv ja tõdes, et tema jaoks on tegemist kokkuvõtva ja mingeid asju lõpetava raamatuga. "Mingid laadid ja võtmed, milles ma olen luulet või ilukirjanduslikke tekste kirjutanud, need on selles raamatus jõudnud oma ammendumiseni."

"Seal raamatus on koos tekstid, mis vormiliselt on nii luuletused kui proosa," nentis ta ja kinnitas, et see, millise vormi mingi tekst võtab, selgub kirjutamise käigus. "Osad asjad neist on tekkinud näiteks nii, et aeg-ajalt ma olen pidanud päevikulaadis asju, sealt võtnud tükke ning neid kuidagi töödeldnud."

Aare Pilve sõnul peaks tema luulekogu kompositsioon jõudma välja isiklikkuse lahustumiseni. "Mul kunagi oli idee kirjutada pikem esseistlik tekst tajumälust, iseenda tajumälust, meenutada ja läbi kirjutada igasuguseid lõhna, nägemise, kuulmise ja puudutuse aistinguid, aga sellest ei saanud asja."

"Mulle on väga rõõmu teinud selle raamatu retseptsioon, on olnud mitu väga sisukat ja kaasamõtlevat käsitlust sellest raamatust, mis on minu enda jaoks olnud targemad kui mina, ma olen sealt saanud enda luule kohta teada selliseid asju, mida ma ei oleks osanud enda kohta öelda," sõnas ta.