Kirjanduspreemia nominent Jan Kaus: "Kompassi" kirjutamine avas minu jaoks justkui uue mandri
Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus proosa kategoorias on nomineeritud ka Jan Kaus oma romaaniga "Kompass". Kausi sõnul avas selle raamatu kirjutamine temas justkui uue territooriumi või mandri, mis ootab nüüd avastamist.
""Kompass" on määratluselt miniatuurromaan, mis on ju mõnevõrra, noh, kas nüüd keerulisevõitu, võib-olla äkki vastuoluline määratlus, aga ta viitab sellele taotlusele tuua kokku romaani ja proosa, poeemi või miniatuuri väljendusvahendid, et kasutada sellist miniatuurset vormi, aga täita see selline pigem romaanile omase sisuga," rääkis Kaus.
Kaus märkis, et ta tunneb, et selle raamatu kirjutamine avas midagi tema jaoks. "Kui kasutada mingit metafoori, siis saaks öelda, et ta avas mingi ukse, või avas mingi uue territooriumi lausa, uue mandri, ja nüüd see manner ootab mingil moel avastamist või ootab nüüd selliseid radasid, mida hakata sinna mandrile rajama."
Samuti tundub talle, et selle raamatu kirjutamise kaudu on ta avastanud teatud kirjutusviisi suured võimalused.
"Mul on tegelikult järgmise raamatu idee valmis juba ja see järgmine raamat kasutaks sarnast ülesehitust; et peatükid oleksid suhteliselt lühikesed, väga täpselt sõnastatud, sellises less is more põhimõttel, aga haare oleks romaanile omane, ja võib-olla, et kui "Kompass" keskendub ikkagi ühele tegelaskujule või avab maailma ühe tegelaskuju kaudu, siis selles järgmises katsetuses ma ikkagi haaraks rohkem erinevaid tegelasi sisse," märkis ta.
"Ühesõnaga, paljundaks seda "Kompassi"-võtet, paljundaks väga tugevalt, ja seetõttu ma ise elangi kirjanikuna praegu väga põnevaid aegu. Selle uue raamatu ja üldse uue võttestiku peale mõtlemine, see selline žanripiiril, žanride vahelisel alal liikumine. See on tõesti nagu reis mingisugusel võõral alal. Väheke selline maadeavastaja tunne."
Kaus arutles, et ehk on nii, et erinevad loojutustamise vormid aktiveerivad ka ajus erinevaid osasid.
"Mulle tundub, et see mingisugune koht seal ajus, mis rajaneb seostamisel, kuidagi selle raamatu kirjutamine avas selles kohas mingisuguseid allikaid. Ühesõnaga, kuskilt hakkas midagi välja purskama lausa. Sellest on väga raske ilma metafoorideta rääkida, see on kuidagi intuitiivne ja tunnetuslik, mitte niivõrd ratsionaalne," sõnas ta.
"Nii et ütleme, kirjutada seda ju raske ei olnud tõesti. Ma selle põhilise loo kirjutasin umbes nädalaga valmis. Aga miniatuur on väga huvitav vorm, et sa kirjutad selle põhilise väga kiiresti valmis, ja mina kirjutan selle põhilise väga kiiresti valmis, aga see viimistlemine võib võtta väga kaua aega, selline sõnade lihvimine. Et võtad selle ühe sõnakujukese riiulilt välja ja paned mingi teise kujukese asemele ja vaatad siis, kuidas see tervik paistab. Ühesõnaga, see selline viimistlemine võib olla väga pikaajaline."
Toimetaja: Merit Maarits