Kirjanduspreemia nominendid Leena Kurvet-Käosaar ja Marin Laak: autobiograafilisus ei ole mingisugune kujutlusvõime puudujääk
Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus esseistika kategoorias on nomineeritud ka Leena Kurvet-Käosaar ja Marin Laak oma koostatud teosega "Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad", kus koostajate sõnul on eriti oluline roll kõnetusel ja suhestumisel kirjanduse sees, aga ka kirjandusest väljaspool. Samuti märkisid nad, et kogumik näitab, et autobiograafilisus ei tähenda sugugi mingisugust puudujääki kujutlusvõimes, vaid annab vajaliku perspektiivi autori mõistmiseks.
"See kogumik "Adressaadi dünaamika ja kirjanduse pingeväljad" sisaldab 15 üsna eriilmelist kirjandusteaduslikku käsitlust, mis nende kaante vahel jõuavad kõik lugejani esmakordselt. Sellises hästi üldises plaanis seob neid käsitlusi arusaam kirjandusest kui pöördumisest, kui kõnetusest, kui suhtestumisprotsesside jadast. Kas siis selles mõõtmes, kuidas need protsessid toimuvad kirjandusteose enda sees, sealhulgas ka hästi oluliselt ka autobiograafilises võtmes, aga ka sellises võtmes, kuidas nad toimuvad laiemalt, ulatudes kirjandusest väljapoole, selle ümber, selle taha, sealhulgas ka läbi mitmesuguste suhtlusvõrgustike," rääkis kogumiku üks koostajatest, Leena Kurvet-Käosaar.
"Eriti olulised on need suhtlusvõrgustikud, kui me räägime eesti kirjanduse suhetest välis-Eesti kirjandusega ja selles mõttes on see raamat üsna uudne, et pakub värskeid lähenemisnurki, mõeldes välis-Eesti kirjandusest ja selle seotusest eesti kirjandusega. Nii et teiselt poolt tegeleb see raamat sildadega Eesti kahe kirjanduse vahel," jätkas kogumiku teine koostaja, Marin Laak.
Rääkides kogumiku esimesest poolest – adressaadi dünaamikast – märkis Kurvet-Käosaar, et kogumiku autorid, kes tegid töörühmadena omavahel koostööd, nende puhul ilmnes mingi aja jooksul, et nende fookustel on väga palju siduvaid elemente ja need jooksid hästi kokku – kõigepealt ühe konverentsi ja siis ka selle kogumiku formaadis.
"Aga selle kogumiku üks fookusi on kindlasti autobiograafial, autobiograafilisusel ja oma eluloo kirjutusel. Ja nende teemadega tegelemise eesmärk jällegi niisuguses laiemas mõõtmes on pöörata tähelepanu sellele, millist rolli oma eluloo kirjutus mängib kaasaja Eesti kirjanduspildis, seda väärtustada," rääkis Kurvet-Käosaar.
"Päris sageli on leitud, et see n-ö oma eluloo kirjutuse buum taasiseseisvumisajal, millest on palju räägitud, et see on midagi, mis kirjandust ohustab ja lausa risustab ja selle kvaliteeti alla kisub. Ja need käsitlused siis taas näitavad väga veenvalt seda, et see autobiograafilisus ei ole mingisugune viga, mingisugune kujutlusvõime puudujääk nendes teostes, vaid et see on nendele teostele ka selline orgaaniliselt omane ja kindlasti üks niisugune vajalik perspektiiv, mille kaudu neid teoseid saab vaadelda või mille kaudu koguni autori loomingut tervenisti on võimalik ja vajalik vaadelda," sõnas ta.
Laak märkis, et teisalt küsib see kogumik uuesti, et missugune oli Välis-Eesti kirjanduse mõju Eesti kirjandusele.
"Nende uurimistööde alusel me võime selle kontakti alguspunkti viia 1950. aastate lõppu. Ja me võime küsida uuesti, mis tingis ja mis mõjutas meie tuntud 60ndate aastate luuleuuendust ja edasi kogu 70ndate kultuuri- ja kunstiuuendust. Kas see oleks sündinud selleta, et meie kodu-Eesti inimeste ja välis-Eesti inimeste kultuurinimeste vahel ei oleks olnud väga tihedaid kontakte," märkis Laak.
Näiteks räägib selles kogumikus Kadri Tüüri artikkel sellest, kuidas Raissa Kõvamehel olid tihedad kontaktid Artur Kõvamehega. "Kuidas saadeti raamatuid, siis Välis-Eesti poole pealt läbi raudse eesriide Eestisse. Kirjad algasid raamatute nimestike ülesloetlemisega, kas need on kõik läbi tulnud ja selliseid arhiivimaterjale, kirjavahetusi on meie kultuuriloolises arhiivis päris palju. Kuidas neid mõtestada, küsib see raamat."
Tiina Saluvere artikkel räägib aga sellest, kuidas nendes kirjavahetustes toimus kommunikatsioon. "Kas oli võimalik saada üheselt aru sõnumist, mida edasi anti."
"Välis-Eesti, Eesti suhtluse poole pealt on Tiina Kirsi pikem uurimus "Suhtlejad ja võitlejad", mis eriti hästi kõlab praeguse Eesti vabariik 100 ühe sellise uue vaatenurga valguses. Nimelt, kuidas on meie väliseestlased aidanud kaasa Eesti kultuurile, aastakümneid. Ja Tiina Kirss oma artiklis näitab, kuidas juba 1976. aastal akadeemilised väliseestlased arutasid suhete küsimust kodumaaga. Kas suhelda, käia läbi, aidata kaasa, või võidelda okupatsiooni vastu," rääkis Laak.
Toimetaja: Merit Maarits