Leena Kurvet-Käosaar: elulood on tähtis osa üldrahvalikust mälutööst ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Leena Kurvet-Käosaar
Leena Kurvet-Käosaar Autor/allikas: Tartu Ülikool

"Omaelulookirjutus on kirjanduspilti eriti nullindatel mõjutanud ja muutnud ka arusaamu kirjandusest. Praeguseks on ka selge, et see pole ajutine ja vilkalt mööduv moevool, vaid mitmekihiline kirjandust rikastav hoovus või suund," ütleb kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar intervjuus Imbi Pajule.

Kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis kirjandust õpetanud alates 1996. aastast, alates 2012. aastast on ta Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis kultuuriteooria dotsent. Eesti Kirjandusmuuseumis töötab ta vanemteadurina 2009. aastast. 22. novembril 2019 tähistas ta oma 50. sünnipäeva, millega kaasnes sümpoosion "Suhestumised: uurides eluloolist ja kirjanduslikku", mida juhatas kirjandusteadlane Aija Sakova ja esinesid kirjandusteadlased Tiina Ann Kirss, Triinu Ojamaa, Maarja Hollo, Brita Melts, Arne Merilai, Raili Marling ja kirjanik Imbi Paju.

Sümpoosumi lõpetasid Leena Kurvet-Käosaare loova elulookirjutamise seminari üliõpilased "Meie elulood": Kristiine-Nändi Hõim, Frida Jantson-Köstner, Birgit Pettai, Siim Pulst ja Katrin Riso.

 

Imbi Paju: Millised elulood võib liigitada ilukirjanduse alla? See on tekitanud palju vastakaid arvamusi, eriti Eestis. Kas elulood on kirjandus ja milliseid esteetilisi ja meeli ja tundeid puudutav peab olema teos, et olla rohkem kui lihtsalt kirja pandud lugu? 2015 sai Nobeli kirjanduspreemia Svetlana Aleksijevitši dokumentaaljutustus "Sõda ei ole naise nägu". Tsenosor, oli talle öelnud Olete liiga palju Remarque'i lugenud ja tegi palju ettekirjutusi… Sinu õpilaste etteaste mõjus ilukirjandusliku pihtimusteatrina. See on põnev, et sa sellist meetodit oma õppetöös kasutad. See etteaste puudutas kõigi saalisviibijate meeli.

Leena Kurvet-Käosaar: Eesti avalikus ruumis tõusis omaeluloolisus olulisena esile taasiseseisvusperioodil 1980. aastate lõpul. Tähistades pika perioodi lõppu, mil oma elukogemuse teatud osadest tuli nõukogude režiimi tingimusis vaikida sageli ka pereringis, kaitsmaks end ja oma lähedasi edasiste repressioonide ja ühiskondliku tõrjutuse eest, toimisid elulood tunnistusena nõukogude võimu repressiivsetest ja inimõiguste vastastest toimimismehhanismidest, pakkusid lohutust ja tuge ülesaamiseks raskest minevikukogemusest ning mälestasid neid, kes repressioone üle ei elanud. Elulood on olnud oluline osa üldrahvalikust mälutööst.

Niisugune arusaam eluloo tähtsusest kultuuris ja sel perioodil kasutuselevõetud elulugude kogumise viisid said nurgakiviks Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolise Arhiivi elulookogule ja 1996. aastal loodud Ühendusele Eesti Elulood. Inimeste kaudu, kes on aastakümneid pühendunud elulugude kogumisele, kelle hoolde neid on usaldatud ja kes on innustanud neid kirja panema, on elulugu muutunud meie kultuuri tunnustatud ja väärtustatud osaks, osaks meie kultuuriloost.

Selle protsessi keskmes ei ole olnud üksnes või eelkõige elulugude kirjanduslik väärtus, see on kantud arusaamast üksikisiku ja tema elukogemuse väärtusest kultuurikogukonna liikmena. Minu huvi elulugude ja laiemalt omaelulookirjutuse vastu on saanud alguse kokkupuudetest inimestega, kes on Eesti elulookultuuri loomise juures olnud olulised - Rutt Hinrikus, Merle Karusoo, Tiina Kirss, veidi teistsuguses võtmes ka Sina. See on tähendanud teadlikku väljaastumist puhta kirjandusteaduse raamidest. Maailmakirjanduse eriala juurde on mind juhatanud Jüri Talvet, hiljem ka Tiina Kirss ja nende arusaamad kirjanduse olemusest on mulle hingelähedased ka praegu.

Elulookursust juhendades olen lähtunud samadest arusaamadest ja väärtustest ning püüdnud võimalikult vähe sekkuda eluloo kirjapanemise protsessi, pakkudes üliõpilastele samas natuke tuge mäletamise, enese- ja end ümbritseva maailma tajumise ja selle sõnastamise teekonnal. Nende elulugude kujunemisel, mida mu üliõpilased sümpoosionil esitasid, on ju ka Sinul, Imbi, oma roll: töötoas, mille Sa nendega kursuse käigus läbi viisid, ei keskendunud ka Sina kirjanduslikele küsimustele, vaid julgustasid üliõpilasi sügavamalt enesesse vaatama, enesesse uskuma ning määratlema enda elukogemust osana laiemast ajaloolisest ja kultuurilisest tervikust.

Kirjandusse kuuluvana või mittekuuluvana tõusis omaelulooliste tekstide staatus eriti intensiivselt nullindatel. Kui lugeda selle perioodi kirjandusvälja kaardistavaid käsitlusi, on väga selgelt näha, et omaelulookirjutus on kirjanduspilti mõjutanud ja muutnud ka arusaamu kirjandusest. Praeguseks on ka selge, et see pole ajutine ja kiirelt mööduv moevool, vaid mitmekihiline kirjandust rikastav hoovus või suundumus. Oma olemuselt ei ole omaelulookirjutuslikud tekstid üheselt liigitatavad, nad liiguvadki kultuuris erinevate valdkondlike või distsiplinaarsete rajajoonte piiridel ning kultuuri erinevail tasandeil ja minu arvates ei olegi vajalik neid ühtsetesse raamidesse suruda. Seda öeldes ma samas muidugi loodan, et tuleviku eesti kirjanduslugudesse võiks mahtuda ka omaelulookirjutus.

Aitäh Leena, et mind oma loova eluloo kirjutamise seminariga kaasa haarasid, oli huvitav kogemus jagada oskusi üliõpilastega ja saada vastupeegeldusi.

Oled väga inspireeriv.

Ka su enda doktoritöö oli huvitav. Ühendad seal samast perioodist pärit kirjanike Aino Kallase, Virginia Woolfi ja Anaïs Nini loomingu ja lood. Nad on nii erinevad, mis on nende naiste sõnum meie kultuurilukku ja tänasesse?

Anaïs Nin ehk mõnevõrra vähem, aga Aino Kallas ja Virginia Woolf on oma mitmekülgse loomingulise pärandiga oluliselt kujundanud oma ajastu kultuuripilti nii esteetilises kui mõtteloolises plaanis. Nende loomingul on oluline roll kirjandusliku modernismi kesksete esteetiliste suundumuste kujundajana, nende omaelulookirjutuslikud tekstid ja neile keskenduvad biograafilised käsitlused aga avavad 20. sajandi esimese poole naislooja ja naisintellektuaali ees seisvaid väljakutseid ja kirgliku pühendumist loomingulisele eneseteostusele.

Nende rolli pole alati niisugusena täiel määral tunnustatud. Kui oma doktoritöö raames Aino Kallase loominguga – eelkõige tema päevikutega tegelema hakkasin, oli ta Eestis küllaltki unustusse vajunud ja Kai Laitise käsitlust tema elust ja loomingust1 peeti ammendavaks.

Minu enda uurimistööga samal ajal tõusis Aino Kallase elu ja looming ka noorema põlvkonna soome kirjandus- ja kultuuriloo uurijate huviorbiiti. Viimase paariteise aasta jooksul on Aino Kallase kirjanduslikust ja mõttelooliselt pärandist kaitstud neli doktoritööd,2 on ilmunud tema kirjavahetus Anna-Maria Tallgreniga ja värskelt ka Aino Kallase uus biograafia, mille autoriks on Silja Vuorikuru.3 Aino Kallase rolli modernistliku autorina ja modernse maailmapildi kujundajana ja mõtestajana rõhutab ka eesti ja soome teadlaste ühistööna valminud kogumik "Aino Kallas. Negotiations with Modernity" (2011),4 mille eesmärgiks on tutvustada Aino Kallast laiemas rahvusvahelises ringis.

Minu doktoritöö keskendub päevikutele ja teemadele, mis tunduvad eriti intiimsed ja isiklikud – keha ja seksuaalsus, kuid mu töö eesmärgiks ei olnud süüvida intiimsetesse eraelulistesse seikadesse, vaid välja joonistada päevikuis esiletulevaid teadlikke suhestumisi oma aja oluliste mõttevoolude ja esteetiliste suundumustega, tunnetatuna läbi isikliku elukogemuse mõtestamise. Kui vaadata hiljutisi arenguid omaelulookirjutuse uuringute valdkonnas, siis on huvi päevikute vastu plahvatuslikult kasvanud. Kirjanike päevikuid ei peeta enam teisejärguliseks, mõnd elulist, vahel ka loomingulist detaili valgustavaks (lisa)allikaks, vaid vaadeldakse autori kirjandusliku pärandi vahetu ja väärtusliku osana.

Elulood kui identiteedi ja järjepidevuse loojad! Mida see sinu jaoks isiklikult ja teadlasena tähendab? Eesti ühiskond on täis katkestusi, kui vaid mõelda, et okupatsiooni esimese kümne aasta jooksul hävitati 30 miljonit raamatut ja ajakirja, sinna juurde veel fotosid ja päevikuid jne. Kui oluline on kirjandusmuuseumi roll kultuurilise ja eksistentsiaalse järjepidevuse loojana? Paljudes riikides sellist muuseumi pole, aga seal kus on, seal see ühendab ka inimesi ja mõtlemist.

Eesti Kirjandusmuuseumi EKLA elulookogus on tänaseks tallel pea 4000 elulugu ja sellisena on tegemist haruldaselt rikkaliku arhiiviga, ka rahvusvahelises mõõtmes. Elulookogu on muidugi ainult väike osa Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) kogudest, kus on kokku enam kui pool miljonit arhiiviühikut ja Kirjandusmuuseumis tervikuna ka Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud, folkloristika osakonna ulatuslikud andmebaasid ja arhiivraamatukogu. Ent arhiiv ei ole lihtsalt kogum ürikuid, see on elav ja arenev organism ning vajab inimesi, ka teadlasi, kes arhiividega töötavad. Arhiivide tundmine, oskus neid mõtestada ja täiendada ei tule üleöö, see nõuab mitmekülgseid teadmisi ja pikaajalist kogemust. Täna on need kompetentsid muuseumis olemas ja loodetavasti ka tulevikus.

Mida tähendab sinu jaoks olla õppejõud ja teadlane?

Mulle on lapsest peale meeldinud lugeda ja mõelda, aga need huvid ei tekkinud eikusagilt. Mind on ehk kõige rohkem üldse mõjutanud mu lapsepõlvekodu, mu emapoolsed vanavanemad, kes olid tõelised eestiaegsed haritlased. Nende avar ja mitmekülgne, igapäevaselt loominguline, ilumeelest ja intellektuaalsetest huvidest kantud maailmapilt kujundas minu olemust vahetult ja sügavalt.

See on põhialus, millele on toetunud kõik mu täiskasvanuea ettevõtmised ja arvan, et õppejõu- ja hiljem ka teadlasetöö sobis kõige paremini nende ideaalide ja püüdlustega, eriti vastselt taasiseseisvunud vabas riigis. 1990ndate keskel, kui ma maailmakirjandust õpetama hakkasin, oli lugemine iseenesestmõistetav osa elust. Enamasti olid mu üliõpilased käsitlevaid teoseid enne lugenud, seminarides sai loetu üle koos mõtiskleda, lisada kontekste ja lähenemisnurki, valitud küsimustesse pikemalt süüvida. Ühelt poolt toimis kirjandus palju tugevamalt omaette kõrgelt väärtustatud esteetilise sfäärina, teisalt aga oli sellisena palju tihedamalt ja vahetumalt seotud igapäevaeluga, ümbritseva maailma mõtestamisega.

Praegu on kirjandusõppejõu põhiülesanne, eriti bakalaureusetasemel, tekitada huvi kirjanduse vastu, õpetada kannatlikkust ja tähelepanelikkust, mida on vaja sõnadest loodud maailmade vastu võtmiseks ja nautimiseks. See on tõsine väljakutse, millega iga päev maadlen. Praegused kirjanduse eriala doktorandid on aga ääretult andekad, pühendunud ja laia silmaringiga ja juba praegu kirjandusteadlaste ja -kriitikutena Eesti kultuuripildis nähtavad. Öelda, et üliõpilaste huvid ja teadmised on piiratud, on ülekohtune, eriti meie fantastiliste doktorantide kohta.

Teadustöö on välja kasvanud õppejõutööst, vajadusest enam süüvida ja teada saada ja mingist hetkest alates ise teadmisi luua, eriti omaelulookirjutuse alal, valdkonnas, millega doktorantuuri astumise ajal Eestis praktiliselt mitte keegi ei tegelenud ja mida ei peetud ka kirjandusteaduse oluliseks, uurimist väärivaks osaks. Selles töös olen saanud palju tuge oma kolleegidelt üle maailma. Mitmed teemad, millega olen tegelenud, on leidnud rahvusvahelises omaelulookirjutuse uurijate kogukonnas head vastukaja ja sellest on välja kasvanud ühised ettevõtmised ja koostööprojektid, näiteks kaasaja Ida-Euroopa omaelulookirjutuse erinumber ajakirjas "European Journal of Life Writing" (2013) koostöös Ioana Lucaga või eraelulisust, selle tõlgendamisvõimalusi ja piire käsitlev uurimissuund, mis kajastub koos Paul Longley Arthuriga koostatud kogumikus "Border Crossings. Essays in Identity and Belonging" (2019).5

Kindlasti pole õige väita, et omaelulookirjutuse uurimine Eestis on arenenud mujalt ülevõetud kriitiliste raamistike toel. Lähtudes oma kultuuripärandi eripäradest on see suund ühendanud kirjandusteadlasi, etnolooge, folkloriste, ajaloolasi, mälu-uurijaid, olles juba algselt ja distsiplinaarselt mitmekesisem kui veel mõni aeg tagasi põhiliselt kirjandusteadlasi koondav rahvusvaheline omaeluloouurimise kogukond. Omaelulookirjutus on viimase kümne aasta jooksul kujunenud ka Eesti Kirjandusmuuseumi EKLA töörühma üheks fookuseks, põhirõhuga käsikirjalistel omaelulookirjutuslikel allikatel, mis hõlmavad nii eesti kultuuri- ja kirjandusloos tuntud isikuid kui tavainimesi.

Arhiivid on praegu tõusnud humanitaar- ja sotsiaalteadustes rahvusvahelise teadusavalikkuse keskmesse, nii et räägitakse isegi niinimetatud arhiivipöördest (inglise keeles the archival turn). Tänapäevaste arusaamade kohaselt võimaldavad arhiiviallikad vahetumat ja vähem reglementeeritud juurdepääsu kultuuri- ja identiteediprotsessidele ning annavad seeläbi võimaluse dünaamilisemaks ja nüansseeritumaks teadmiste loomeks.

Kultuurilt võetakse kogu aeg ressursse vähemaks, just sellelt loovalt osalt, mis aitab meil mõtestada inimeseks olemist. Mis sa arvad, kui nii edasi, milline on meie tulevik?

Arvan, et inimvaim on olemuselt nii nõtke, leidlik ja loov ja nii visa, et suudab vastu seista igasugustele piirangutele ja kitsendustele, on ju läbi ajaloo seda teinud. Kirjandust kui inimeksistentsi üht olulist vahenduspaika on peetud inimese kõrgeimate ideaalide ja üllamate eesmärkide kandjaks. Muidugi on selline staatus võimaldanud kirjandust rakendada erinevate ideoloogiliste režiimide teenistusse, teinud sellest nende vajadustele ja eesmärkidele hästi kohandatava tööriista. Kirjandusteaduses on universaalset, üldinimlikku mõõdet palju kritiseeritud, eelkõige seisukohast, et niisugused väärtused on alati kantud ühiskondlikest ja kultuurilistest hierarhiatest, olles seega alati teatud huvigruppide teenistuses. Ka siis kui eelpoolöelduga osalt nõustuda, ei tee see olematuks kirjanduse ja laiemalt kultuuri inimolemist toetavat, setitavat ja kirgastavat rolli.

Kui ennist viitasin loova impulsi sitkusele, siis see ei saa muidugi olla see mõõt, mille järgi seatakse kultuuri, hariduse ja teaduse toimimist omariikluse ja demokraatia tingimusis. Vastuvoolu või kõigele vaatamata edasikulgemise ressurss pole lõputu, kultuur vajab arenguks ka harmoonilist, toetavat ja väärtustavat keskkonda. Ma usun, et me praegu ei ela ühiskonnas, kus kultuur, haridus ja haritus ei ole olulised, aga on ohumärke. Sellegipoolest või just selle pärast on vaja uskuda tulevikku ja hoida tänases päevas loovat, otsivat ja haritusele püüdlevat inimvaimu. 


1 Kai Laitinen, "Aino Kallas: uurimus Aino Kallase loomingu peateemadest ja taustast" (Sinisukk, 1997, tõlkinud ja eessõna Sirje Kiin).
2 Kukku Melkas, "Historia, halu ja tiedon käärme Aino Kallaksen tuotannossa" (SKS, 2006); Maarit Leskelä-Kärki, "Kirjoittaen maailmassa — Krohnin sisaret ja kirjallinen elämä" (SKS, 2006); Silja Vuorikuru, "Kauneudentemppelin ovella Aino Kallaksen tuotanto ja raamatullinen subteksti" (doktoridissertatsoon, Helsingi Ülikool, 2012); Leena Kurvet-Käosaar, "Embodied Subjectivity in the Diaries of Virginia Woolf, Aino Kallas and Anaïs Nin," (Tartu Ülikool, 2006).
3 Silja Vuorikuru (toim), "Elämisen taiteesta. Aino Kallaksen ja Anna-Maria Tallgrenin kirjeenvaihtoa kolmelta vuosikymmeneltä" (Otava, 2008); Silja Vuorikuru, "Aino Kallas – Maailman sydämessä" (SKS, 2017).

4 Leena Kurvet-Käosaar ja Lea Rojola (toim), "Aino Kallas. Negotiations with Modernity" (SKS, 2011).
5 Leena Kurvet-Käosaar ja Ioana Luca (toim), "Life Writing Trajectories in Post-1989 Eastern Europe", European Journal of Life Writing (2, 2013); Leena Kurvet-Käosaar ja Paul Longley Arthur (toim), "Border Crossings. Essays in Identity and Belonging" (Routledge, 2019).

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: