1931. aastal Viljandimaal Taevere vallas sündinud Anderi noorus sattus aega, mil eesti riiklikku teatriharidusse oli jäänud auk ning teatrisse satuti valdavalt teatrite juures tegutsenud stuudiote kaudu. Ants Ander lõpetas 1955. aastal Tallinna Draamateatri juures tegutsenud õppestuudio ja sai kohe järgmisest aastast tööle Rakvere teatrisse, kuhu ta jäi 1961. aastani. Seejärel avanes võimalus üle tulla Tartu Vanemuisesse, mis jäi tema koduteatriks kuni selle sajandi alguskümnendini.

Esimesed Vanemuise-aastad olid tihedalt töörohked, kuigi tol perioodil põhiraskust kandnud lavastajate Kaarel Irdi ja Epp Kaidu lavastustes jäid Anderi kanda valdavalt kõrvalosade karakterrollid. Oodatud muudatuse tõi 1960ndate lõpp, mil Vanemuises algas hiljem teatriuuenduseks nimetatud protsess, mil oluliselt uuenesid nii režiiline mõtlemine kui näitlejaloomingu väljendusvahendid.

Ants Ander tegi kaasa teatriuuenduse mõlema juhtnime, toonaste noorlavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermaküla esimestes lavastustes (Aasta-Mats, "Laseb käele suud anda", lavastaja Jaan Tooming, 1969; Parun "Sina, kes sa saad kõrvakiile", lavastaja Evald Hermaküla, 1971). Mõlema lavastajaga jätkus viljakas koostöö paljudeks aastateks, kuid nüüdsest juba tõsiselt nõudlikes, sügavalt dramaatilistes rollilahendustes.

Hermaküla ja Toominga lavastustes muutus ja avardus oluliselt Anderi senine ampluaa: lüüriliste karakterrollide esitajast intensiivsete, ekspressiivsete, sageli sisemiselt lõhestunud mässuliste tegelaste kehastajaks. Siitpeale jäidki mõlemad suunad Anderi lavateel jooksma paralleelselt, sest Vanemuise rikkalik repertuaar vajas mänguvabaduse kätte saanud näitlejat kõige erinevamates ülesannetes, rahvalikust laulumängust tootmisdraamani, lastetükist operetirollideni.

Suurte lavade kõrval paelus Anderit ka väikese saali vahenditus, nii mängis ta peaosades Evald Hermaküla režiis kaht ülinõudlikku materjali, Gogoli "Hullumeelse päevikut" (1975) ja Becketti "Krappi viimast linti" (1976), Vanemuise väikese maja ovaalsaalis koos Hermaküla toonaste stuudiolastega.

Oluliseks tähiseks sai Pearu roll Jaan Toominga esmakordselt eesti teatriloos kogu Tammsaare pentaloogiat üheks lavastuseks vormistanud "Tões ja õiguses" 1978. aastal. Hiljem tuli Anderil osaleda veel kahes "Tõe ja õiguse" lavaseades, siis juba teistes rollides.

Jagatud loominguline nägemus iseloomustas Anderi rolle ka 1980ndate algul Vanemuisega liitunud Endrik Kergega. Selle koostöö avalöögiks oli peaaegu-monolavastus, Dostojevski-aineline "Mina pean teed juua saama…" (1984), millele järgnesid Monahhov ("Barbarid", 1985"), Vargamäe Juss ("Aeg tulla - aeg minna", 1986) ja Väin ("Vaikuse vallamaja", 1987).

Anderi viimased väljapaistvamad rollid koduteatris Vanemuises said tehtud Mati Undi (Sauna-Madis. "Taevane ja maine armastus, 1995) ja Mikk Mikiveri (Kolmas vandekohtunik "Kaksteist vihast meest", 1997) lavastustes. Lisaks astus Ander üles enam kui kahekümnes eriilmelises filmirollis. Nooruslik katsetamisjulgus ja avatus uuele teatrikeelele ajendas Ants Anderit juba kogenud näitlejana kaasa tegema ka teiste Tartu teatrite projektides, osalema tudengifilmides ja teleprojektides, sageli koostöös juba koos ülejärgmisse põlvkonda kuuluvate lavastajate, režissööride ja partneritega.