Ma ei ürita praegu väita, et ajakirjanikud küpsetavad salaplaane, et kodumaisele filmile karuteenet teha, ei, siin pole mingit küsimust võimusuhtes, kus kumbki osapool peaks teisest üle olema. Raske on kõigi eest rääkida, aga mina vähemalt ei ole kohanud veel ühtki kultuuritoimetajast kolleegi, kelle põhiliseks käimatõmbavaks jõuks poleks kirg oma valdkonna suhtes. Suurtest palganumbritest me nii või teisiti rääkida ei saa, seega tuleb lihtsalt armastada oma tööd. Täpselt sama on filmitegijatega, ka nemad suruvad hambad ristis oma projekte läbi, saamata kunagi väärilist tasu, pigem isegi leppides lõputute tagasilöökidega.

Lõpuks ajame me kõik ju sama asja: Eesti kultuur võiks jõuda võimalikult paljude silmapaaride ette. Kõigile ei saagi iga asi meeldida, see on kindel, kriitilisi hääli on alati, aga selle sama arvamuste paljususe pinnalt võrsubki täisvereline filmikultuur. Ajakirjandus võiks olla sellele mitmehäälsele diskussioonile sillaks, et aidata leida meie ilmselgelt ülekoormatud kinolevis, kus igal nädalal võitleb kõige magusamate ekraaniaegade eest neli-viis, vahel isegi kümmekond filmi, üles just see õige vaataja, kellele teos just mõeldud on. Ka filmikriitika roll ei ole seejuures mitte kellegi haavale soola raputada, vaid samamoodi hoida meie audiovisuaalmaastikut elavana. Kriitika ei ole isiklik solvang, vaid reflektsioon meie filmimaastiku ootustest ja lootustest.

Liiga tihti on aga näha, et pärast seda, kui võtteperiood, montaaž, helitöötlus ja värvimääramine on purki saanud, filmile lõplik lipsukegi peale sõlmitud, ei soovi tegijad enam mitte ajakirjandusest toetavat õlga otsida, vaid rakendada selle enda turundusmasinavärgi ette ning dirigendi kombel juhtida seda, milliseks kujuneb täpselt nende värske teose kajastus. Aga arvate te tõesti, et televaataja, raadiokuulaja või lehelugeja soovib saada reklaamimaigulise kajastuse, kus reporter peab tutvustama uut Eesti filmi, mida ta ise veel näinudki pole?

Ühe peagi ilmuva kodumaise kauaoodatud mängufilmiga – nimesid ei nimeta, aga ei ole raske pilti kokku panna – on just selline olukord: ajakirjanikku (loe: mind) ei usaldata piisavalt, et filmi enne selle esilinastust näidata, parimal juhul pakutakse võimalust "vaadata klippe", kajastust aga oodataks sellele vaatamata. Võin näiteks mõista, et näitusele ei olegi võimalik kedagi lasta enne seda, kui pildid pole seintele pandud, ning teatrilavastuse prooviprotsess peab enne lõppema, kui laiale maailmale seda üldse näidata võiks. Aga olukorras, kus film on ilmselgelt valmis, on suhtumine "me sulle seda ei näita, aga tee lugu ikka" ilmselgelt endapoolsete tingimuste seadmine, kus ajakirjanikul on eneseväärikuse säilitamiseks ainus võimalus kajastusest loobuda.

Ma ei palu punast vaipa ega kutset esilinastusele, vaid sarnaselt kogu ülejäänud arenenud maailmale lihtsalt võimalust aruteluks võrdsetel alustel. Praeguse näite kõrval on tegelikult veel markantsemaid olukordi, kus rahvusvaheliselt kõrget lendu tegevat Eesti filmi ei ole meeskond nõus ühelegi kodumaisele ajakirjanikule enne siinset kinolevi näitama. No lihtsalt ei näita ja kõik! Jah, ameeriklased on näinud, kogu maailm kihiseb, muust ei räägita, aga teie siin võtke see põrsas kotis ja üritage aimata, millest jutt käib. Ehk avan ma sellega praegu liialt kardinat ajakirjanduse tagatubadesse, aga kui teile on tundunud, et mõnest filmist aetakse ääri-veeri häma, siis ilmselt on taas tulnud rääkida millestki poolpimesi.

Toon siia kõrvale näite: hiljuti sain võimaluse mängida mitmesaja miljoni dollarisega eelarvega videomängu "Marvel's Wolverine" mõned päeva enne selle ilmumist. A-kategooria kassahitt, mida kogu mängukogukond ootas juba pikalt, aga minusugune suvaline eikeegi Eestist võis seda enne ametlikku avaldamist proovida.

Nad isegi ei mõelnud, et äkki ma lekitan selle kõik salamahti netti ja tegelen mingi kurikavalusega, vastupidi, selles nähti võimalust kasvatada veel oma auditooriumit siin kauges Euroopa nurgas. Väiksemad, rohkem sõltumatud ning seeläbi selgelt keerulisemas seisus olevad Eesti filmitegijad suhtuvad ajakirjanikesse samamoodi, sest mõistetakse meie koostöö potentsiaali, kui aga kasvavad eelarved ja aimatakse publiku suuremat ootust, tõmmatakse ajakirjanike nina ees uks lihtsalt kinni. Teie nüüd oodake oma aega!

Selle kõige valguses olen ikka tajunud paradoksi: kui Eesti filmil läheb hästi, siis oli see tegijate suur kordaminek ja triumf, aga kui kukutakse kinodes läbi, siis on see kõigi teiste süü. Küll ei võetud neid õigetesse telesaadetesse, küll anti ainult kehvad ekraaniajad ja nii edasi. Võime ju lükata enda kajastused edasi, rääkida filmidest siis, kui viimaks neid kunagi tavakülastajate kõrval vaatama jõuame, aga ega kinolevis pole selliseks mõtteviisiks ruumi: kui inimesed avanädalal uut linalugu tähele ei pane, siis kavaplaneerijad keeravad kraanid kinni, tõmbavad seansside hulga miinimumini ja... märkamatult ongi ajakirjanikud jälle süüdi, et nad uuest Eesti filmist õigel ajal ei rääkinud.

Ootaks nüüd ja edaspidi rohkem mõistmist, et mina ajakirjanikuna ei plaani teie antud salajast eelvaatelinki torrentisse üles laadida, ma ei lähe ruuporiga enne esilinastust tänavale karjuma "see film on talumatu saast, ärge minge kinno" ning mulle ei ole vaja iga kord rõhutada, et "see on ikka suure ekraani film". Aitäh, et ütlesid, ma käingi ainult kolm korda nädalas kinos, viis korda tihti lihtsalt ei jõua ja mõne asja pean ära vaatama ka oma 50-tollisest telekast, kust nii või teisiti lõpuks suurema osa inimesi seda sama teost näeb. Suur ekraan on parim, aga mitte ainus variant, hea filmi puhul ei ole sellest tegelikult mingisugust vahet.

Mõneti võin mõista: ajakirjandus ongi selles ahelas vaikselt oma rolli kaotamas ning sama ülesande võtavad enda peale sisuloojad, kes ehk alluvad ka paremini juba korra mainitud dirigendi taktikepile. Samast tendentsist on räägitud ka Hollywoodis, kus teatud stuudiod on levile eelnevad pressilinastused asendanud ainult influencer'itele mõeldud seanssidega. Teisalt aga ei näita ükski märk seda, et inimeste vajadus usaldusväärse sisu vastu oleks vähenemas, pigem vastupidi, mis toob meid tagasi sama küsimuse juurde: kui toimetajale hakatakse ette ütlema, kellega võiks rääkida ja mis päeval võiks loo avaldada, sest mõni turundaja ajab näpuga oma Exceli tabelis järge, siis kas see on üldse enam ajakirjandus?

Lihtsalt selgituseks: mina armastan väga Eesti filmi. Suur tänu kõigile neile, kellega olen aastate jooksul koostööd teinud ja kes on seda mõistnud. Lõpuks oleme muidugi kõik oma asja eest väljas – mina tahan teha parima loo, teie parima filmi –, aga saame nüüd korraks keskel kokku ja mõtleme, kuidas vaatajal oleks sellest kõige enam võita. Sest ilma nendeta poleks minul kellelegi kirjutada ja vaevalt te ainult iseendale ka filme toodaksite.