Nõukogude võimu algusaastatel tegi kommunistidele muret, et kuulsime Eestis endiselt Soome raadiot. Kui kommunistliku partei bossid 1960. aastatel avastasid, et ENSV jääb ka Soome televisiooni mõjualasse, tundus see neile muidugi veel eriti õudne. Tegemist oli nende mõistes kapitalistliku ja kodanliku ilminguga, mis ähvardas nõukogude inimesele palju kahju teha ehk teda ideoloogiliselt mõjutada.

Ära keelata ega kinni keerata seda ei õnnestunud. Meie tehnikud oskasid sõpradele televiisoritesse teha nn Soome plokke, mis võimaldasid Põhja-Eestis kõiki Soome telekanaleid vaadata. Üsna peagi avastati ka seda, et Soome programm oli palju põnevam ja parem ning kui see juba kättesaadav oli, siis oli väga raske selgitada, miks peaks kindlasti eelistama just nõukogude telekanaleid.

Jälgiti ja arutati palju, kuidas lääne mõju vähendada. Kujundlikult väljendab seda muret 1982. aastal Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo otsus pealkirjaga "Kodanliku televisiooni poolt vabariigi elanikele avaldatava mõju neutraliseerimisest", milles sätestati, kuidas oma auditooriumi paremini tundma õppida ning saada seeläbi alust soovitusteks ja ettepanekuteks, et vastupropagandat koordineerida ja organiseerida. Sellest kirjutab näiteks Marek Miil artiklis "Eesti Televisiooni raskustest Soome TV "Katmisel". EKP võitlus "kodanliku televisiooni" vastu (Acta Historica Tallinnensia, 2012, 18, 108-141).

ETV soomekeelsete saadete osakonna juhataja Ülo Saldre toob oma kirjatöös "Mõningaid jooni Soome TV 1973-1974 vastu sügis-talvise hooaja programmist ja arvamusi sellest tuleneva kodanliku ideoloogia propaganda mõju vähendamiseks" (ERRi muuseum) välja hulga Soome saateid ja telesarju, mis nõukogude inimesele kahjulikult mõjuvad. Näiteks kirjutab ta populaarsest meelelahutusaatest "Spede Show", kus nii mõnigi kord esinevat teravat kriitikat Nõukogude Liidu aadressil.

Küll aga märgib ta, et on ka positiivseid arenguid, sest Soome TV uudised ei suuda enam Kesktelevisiooni "Vremjat" edestada. Nimelt hakkas "Vremja" tund aega varem. Teatud kibedusega peab ta aga märkima, et ilmateadet vaadatakse ikkagi Soome uudistest, sest see on täpsem. Ühtlasi teeb ta ettepaneku, et Eesti uudised võtaksid selles osas midagi ette.

Selline võitlus oli taustal, aga eestlased, kes nõukogude ajal Soome televisiooni vaatasid, ei teadnud ega arvanud sellest midagi. Ma ei tea ka, kas tänased Soome viiekümne- ja kuuekümneaastased üldse aimavad, kui palju oli neil teisel pool Soome lahte 70ndatel, 80ndatel eakaaslasi, kellega nad kunagi ei kohtunud, aga kellega koos oodati igal nädalal samade telesarjade järgmisi osi, elati kaasa samadele kangelastele, naerdi samade naljade üle ja kuulati samu laule.

Mina olin üks neist Eesti lastest, kes kasvas üles Soome televisiooni vaadates, sest elasin Tallinnas ja see paistis siia kätte. See tähendas, et meie elutoas oli lisaks nõukogude tegelikkusele olemas veel üks maailm, kus inimesed nägid teistsugused välja, rääkisid vabalt neil teemadel, millel tahtsid, kandsid moodsaid riideid, sõitsid uhkete autodega ja elasid kodudes, mis tundusid meile uskumatult kaunid.

Ootasin "Dallase" ja "Dünastia" järgmisi osi, elasin kaasa Michael Knightile (David Hasselhoff) ja tema rääkivale autole KITT sarjas "Knight Rider", mida soomlased tundsid nime all "Ritari ässä", ning vaatasin MacGyverit, kes suutis teatavasti peaaegu kõigest midagi kasulikku meisterdada.

Aga loomulikult ei koosnenud Soome televisioon ainult Ameerika sarjadest. Väga oodatud olid ka "Levyraati", "Hittimittari", "Spede Show", "Pikku Kakkonen", kõikvõimalikud välismaa multifilmid ja muidugi "Eurovisioon". Võimalus näha ühel õhtul esinemas nii paljude erinevate riikide lauljaid, kuulda erinevaid keeli, vaadata uhkeid kostüüme ja lavakujundusi oli nõukogude lapse jaoks midagi täiesti erakordset.

Me kõik õppisime Soome televisiooni vaadates ära soome keele ilma, et oleksime endale teadvustanud, et tegeleme keeleõppega. Terve põlvkond õppis keelt subtiitritest, sest tahtis teada, mis juhtub järgmises teleseriaali osas.

Reklaamid olid põnevamad kui saated

Praegu vahetame pigem reklaamipauside ajal kanalit, võtame telefoni või läheme kööki. Meie lapsepõlves oli vastupidi. Soome televisiooni reklaamid olid väikesed muinasjutud küllusest. Nõukogude kauplustes olid riided sageli ilmetud, jalanõude valik kesine ja isegi kõige tavalisemad tarbekaubad võisid olla defitsiit. Aga meie teadsime, et kusagil on olemas värvilised šampoonipudelid, imeilusad mänguasjad, põnevad maiustused ning moekad riided.

Vaatasime Soome pealt hoolega, kuidas inimesed riides käisid, milliseid soenguid kandsid ja millised nägid välja nende kodud. Püüdsime seda maailma matkida. Õmblesime endale ise riideid, mis meenutaksid ekraanil nähtut. Ja kui siis mingi ime läbi avanes võimalus päriselt Soome või mõnda teise lääneriiki sõita, teadsime täpselt, mida sealt kaasa tuua.

Väikesed asjad olid väga tähtsad. Mäletan tänaseni PK nätsu maitset. Sama olulised olid ilusad pastakad, kustukummid, patsikummid ja pinalid. Tänapäeva lapsele võib tunduda kummaline, et üks välismaine kustukumm või värviline pinal võis teha kellegi tõeliselt õnnelikuks, aga nii see oli, sest lisaks ilule oli neil asjadel ka välismaa lõhn. Ja muidugi kilekotid! Kui õnnestus saada mõni Soome poe kirjadega kilekott, oli see omaette väärtus. Neid kanti uhkusega, kuni need olid sõna otseses mõttes ribadeks kulunud.

14-aastaselt esimest korda päris Soome

Olin Ellerheina tüdruk ja 14-aastane, kui koor kutsuti Soome festivalile. Nõukogude ajal ei tähendanud välismaale kutsumine muidugi veel seda, et sinna ka sõita said. Sellele reisile võeti näiteks kaasa ainult pioneerid ja kommunistlikud noored. Mina ei olnud enam pioneer ning olin otsustanud koos klassikaaslastega komsomoli mitte astuda. Nüüd tuli mul selleks, et Soome pääseda, minna seda siiski üksinda tegema mingisse parteimajja.

Enne reisi korraldati meile ka parteiline instrueerimine. Kõik tüdrukud pidid ükshaaval ette astuma ja vastama mingite tähtsate tegelaste küsimustele. See oli tõsine asi. Meid valmistati ette välismaale minekuks, justkui võiks üks lastekoor seal midagi riiklikult ohtlikku korda saata. Minult küsiti, kui palju on meie repertuaaris nõukogude autorite laule. Mõtlesin, et kõige kindlam on vastata, et enamus, ja Soome ma sain.

Kümme marka ja pisarad Soome proua silmis

Elasime seal peredes. Kõik oli põnev. Kauplused, tänavad, inimeste kodud, toidud, riided. Kõik see, mis oli olnud televiisoris, oli järsku päriselt näha. Kõige eredamalt ei ole mulle sellest reisist meelde jäänud siiski mitte kontserdid ega isegi Soome poed, vaid üks kohtumine Helsingi tänaval. Jalutasime seal kahekesi sõbrannaga rahvariietes ja meie juurde astus üks vanem proua. Ta küsis, kust me oleme. Kui vastasime, et Eestist, läksid proua silmad läksid märjaks. Ta võttis rahakotist välja kaks kümne margalist, andis need meile ja ütles, et ostaksime oma vanematele kohvi. Ja me ostsimegi.

Sellest, miks tolle Soome proua silmad märjaks läksid, sain ma päriselt aru alles palju hiljem. Olime kaks blondi tüdrukut raudse eesriide tagant maalt, millega Soomel oli olnud nii palju ühiseid sidemeid ja mille inimesed olid sõja ning okupatsiooni tõttu lahutatud.

Ühised saated ja "Naapurivisa"

Nii raadio- kui telekultuuri suhted Soomega ei olnud aga siiski ainult ühepoolsed, vaid toimus ka mitmeid ühissaateid. Selles kontekstis tuleb kindlasti rääkida legendaarsest mälumängust "Naapurivisa", mis toimus kordamööda nii Helsingis kui Tallinnas.

Esimene "Naapurivisa" saade läks eetrisse 18. septembril 1966. aastal, mis tähendab, et mängul on sel aastal 60. sünnipäev. See oli külma sõja ajal erakordne ettevõtmine ja enam polegi tähtis, kas ja millised ideoloogilised taustad sellel olid. Meie elasime siinpool piiri otseses ja ülekantud tähenduses ideoloogia ridade vahel ning ka soomlased ei näinud selles koostöös midagi pealesunnitut. "Naapurivisa" oli palju enamat kui mälumäng. Pigem oli see märk sellest, et ka poliitiliselt eraldatud maailmade vahel võib säilida kultuuriline ja inimlik side.

Praegu teame öelda, et nii Soome saadetel, mis siia raadio ja televisiooni kaudu kandusid, kui ka ühistel ettevõtmistel oli kogu Eesti rahvale sügav mõju. See kujundas nõukogude ajal me ettekujutust normaalsest elust. Muidugi vaatasime me "Dallast" ka lihtsalt sellepärast, et tahtsime teada, mida J. R. Ewing järgmiseks korda saadab, mitte sellepärast, et oleksime teadlikult õppinud turumajanduse toimimist.

"Levyraatit" vaatasime muusika pärast, "Spede Show'd" naljade pärast ja "Pikku Kakkoneni" sellepärast, et olime lapsed, aga kõige selle kaudu õppisime märkamatult tundma üht teistsugust ühiskonda, mida olime kohe valmis üles ehitama, kui oma iseseisvuse 1991. aastal taastasime. Soome televisiooni kaudu tuli vabaduse meie kodudesse palju enne kui piirid päriselt avanesid.

Vaatame Soome poole tänini seetõttu tänutundega ja kui sellele ajale tagasi mõelda, siis tuleb mõnus muie suule. Ei õnnestunud kellelgi seda meile ära keelata ega kinni keerata.