Kaks kõva kivi head jahu ei jahvatavat, kõlab eesti rahvatarkus. Teatriringkonnad tunnevad Pääru Oja ja Jarmo Reha mitte ainult kui väga andekaid, vaid ka kui väga isepäiseid loojaid. Mõlemad on töötanud välismaal, Pääru Oja filmides, Jarmo Reha laval nii Belgias kui ka mujal. Praegu on nad eesti vaataja teadvuses kahe võimsa ja kõrgelt hinnatud filmirolliga. Oja pälvis 2025. aastal EFTA parima meesnäitleja auhinna Juhan Liivi rolli eest filmis "Vari" ning Reha 2026. aastal sama auhinna Eugeni rolli eest filmis "Mo Papa". Seni pole neil olnud võimalust koos laval mängida, küll oli aga Pääru Oja üks osaline Jarmo Reha esimeses lavastuses "Oomen", mida etendati 2018. aasta suvel Narvas Kreenholmi tehasehoone tohututes saalides.

Seda suurem oli ootushuvi, kui R.A.A.A.M kuulutas suvel välja nende koostöö Barzu Abdurazzakoviga – ilmselt kõige isepäisema ja kõvakäelisema külalislavastajaga, kes viimastel aastatel Eestit on väisanud (olin n-ö asendustõlgina kolme päeva jooksul selle tunnistajaks 2024. aasta lavastuse "Pärsia viimase keisri mõrv" proovides, kus peaosalisena tegi kaasa Jarmo Reha). Valmima pidi lavastus "Don Juan ja Sganarelle", ent peagi jäi töö pooleli ning Abdurazzakov lahkus Eestist, tänades Facebooki vahendusel nii teda usaldanud teatrit kui ka näitlejaid. Kuid meestel oli ilmselt hammas verel ja aegki ju planeeritud ning nõnda nad leidsid ise materjali ja tõid algselt kavandatud kuupäeval välja Ameerika dramaturgi David Mameti näidendi "Elu teatris", paludes endale abiks Abdurazzakovi juures tõlgina tegutsenud kogenud teatri­mehe Tiit Alte.

Mameti 1977. aastal valminud näidend, mis kujutab endast 26 hetke vana ja noore näitleja partnerlusest laval ja lava taga, esietendus Eesti Draamateatri väikeses saalis Mikk Mikiveri lavastuses 1991. aasta veebruaris ning püsis repertuaaris vaid ühe aasta (muidugi oli see vabaks saamise aasta teatrile publikuhuvi suhtes viimase poole sajandi raskeimaks). Mikiver pidas osatäitjatena silmas Heino Mandrit (68) ja Raimo Passi (29), kuid Mandri suri 1990. aasta detsembris ning rolli võttis üle Aarne Üksküla (53) – nii sai kahe põlvkonna vanusevahest (mis paistis olevat silme ees ka autoril) ühe põlvkonna vanusevahe.

Lavastuse vastukajadest leiab Tiit Kändleri artikli ajakirjas Teater. Muusika. Kino¹ ning Riina ja German Schuttingu arvustuse Õhtulehes². Mikiveri kontseptsioonile vihjab kavalehele paigutatud Draamateatri tollase trupi generatsioonide puu ning Schuttingute kõrvu kostnud ühe teatraali sosin teatrisaalis Üksküla mängulaadi kohta: "Nüüd mängib ta à la Pinna." Huvitav on ka Reet Mikkeli pillatud tähelepanek selles lavastuses toimuvast: "Kogu etenduse jooksul käib üks tegelastest, vanem näitleja, just niisugust teed, kus alati eesolev ei paista. Ega see nooremalgi näha ole, aga tal on alles optimism, et kõik on veel ees." Mameti näidendis on suhted kahe tegelase vahel väliselt nagu sordiini all, pole väga teravaid kokkupõrkeid, on vaid pooltoonid, ent seda enam on tunda mahasurutud pingeid ja varjatud hoiakuid.

Väga põnev oli minna vaatama, mida teevad sellise tekstiga kaks enam-vähem ühevanust nooremas keskeas (35 ja 37) näitlejat, kelle temperamendipursked on nii mõnigi kord ähvardanud lavaruumi lausa lammutada. Seda suurem oli üllatus, kui kahe ühte puuri paigutatud isalõvi asemel kohtas laval pigem kahte teineteist sõbralikult toetavat kassikest. See üllatus oli pigem meeldiv, kuid tekitas tahtmise näha selle lavastuse kümnendat etendust. Jäi mulje, et prooviaeg on jäänud (paratamatult) lühikeseks ning on jõutud just hetkeni, kui tekst on peas ja sügavkünd võiks alata. Oja ja Reha näitasid tehniliselt kõrgprofessionaalset mängu, aga tundub, et psühholoogiliselt tuleks tekstianalüüsile veel üks ring peale teha, sest selles leidub kindlasti hulga kasutamata võimalusi. Seetõttu ei tahakski nähtut tavapäraselt arvustada, vaid anda tegijaile lihtsalt mõningaid soovitusi.

Kõigepealt – nii tavatu kui ka see pole – tundub mulle, et etendused võiksid olla vähemalt kümme minutit pikemad. Sest just selles näidendis on oluline roll pausidel ja ütlematajätmistel, ning vaatajana tahaksin, et ka mul oleks lihtsalt kuulamise asemel võimalus neis pausides peituva allteksti kallal juurelda ja edasimineku võimalusi kavandada (ning siis neis üllatuda või pettuda). Olgu näiteks öeldud: autori tekstis on märkus, et "osa dialoogist on antud sulgudes, mis märgib mõningat muutust kõneleja väljendustes – hetkelist sissepoole pööratust". Tundub, et lavastuses pole sellele võimalusele piisavalt tähelepanu pööratud. Näidend koosneb 26 pildist, millest kaheksale on autor pühendanud vaid kümmekond või veelgi vähem rida. Praegu neid nii ruttu mängitaksegi, aga paistab, et nad võiksid olla hoopiski mõtlemapanevamad. Toon näiteks tekstilt kõige lühema, seitsmenda stseeni.

Robert: Tere hommikust!

John: Hommikust!

Robert: Hakkame aga jälle pihta, mis?

John: Jah.

Robert: Päevast päeva. (Ohkab.) Päevast päeva.

Küll tahaks teada, kui kaua selle stseeniga proove tehti. Minu arust peegeldub just selles veetilgas aga kogu elu või vähemasti kogu see näidend. Osas stseenides näeb Robertit ja Johni ka nende töö juures, s.t esitamas (mõttelisele publikule) katkendeid mitmesugustest lavastustest. Mulle tundus tahtliku lahendusena (võib-olla eksin), et tegijad on otsustanud, John ja Robert pole eriti head näitlejad või vähemalt ei tööta nad eriti heas teatris. Igatahes mängitakse neid stseene tahtlikult alla näitlejate Oja ja Reha tegelike võimete. Sellisele otsustusele vihjab ka Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus, mis "elu" stseenides on dramaatilises, "teatri" stseenides aga pigem paroodia võtmes. Stseeni Prantsuse revolutsiooni ajastut kujutavast näidendist mängitakse otsese paroodiana nüüdisaegsele avangardsele etenduskunstile. Ühest katkendist on saanud loomamuinasjutt ning psühholoogilise konflikti mõttes kõige teravamas advokaadikontori stseenis on Roberti põhitähelepanu pööratud hoopis sellele, et tal eelmises garderoobi­stseenis haaknõelaga kinnitatud püksid jalas püsiksid. Tunnistan, et ei saa neist valikutest aru, sest käsikirjast sellised lahendused ilmtingimata ei tulene, kuid olen nüüd juba ise lavastama asunud, mida kriitik muidugi teha ei tohiks.

Ja lõpuks – vanus. Muidugi oleks "Hamleti" lavastamisel võimalik ka kontseptsioon, et Claudius on Hamletist noorem, aga Mameti sellel näidendil puuduks mõte, kui laval oleks tegemist n-ö sama põlvkonna näitlejatega. Tegijad on seda muidugi mõistnud ning Pääru Oja mängib ühemõtteliselt vana näitlejat. Ta teeb seda hästi ja kohati meenutab seejuures juba n-ö geneetilise paratamatusena oma isa. Tulemuse õnnestumisele saaksid hinnangu anda vaid need vaatajad, kes tema tegelikku vanust ei tea.

Jarmo Reha võiks aga teda aidata, kujutades vähemalt kohati temperamendilt ja naiivsuselt noort, alles äsja teatrikoolist tulnud näitlejat. Ta suudaks seda suurepäraselt, praegu mängib ta paraku pigem oma reaalset vanust. Muide, korduvalt räägib John laval telefoniga, lükkab sealt saadud kutsed tagasi, et saaks minna Robertiga koos aega viitma, kuid ei soovi Robertile avada, kes on ta kõnepartner. Tekib küsimus, kas John on gei või kooselust tüdinud abielumees või on tal ehk hoopis tüdruksõber, kelle eelistamist suhtlemisele elukogenud suurmeistriga ta häbeneb. Vastust publik ei saa, ent Johni mõistmiseks oleks see ju oluline. Sellised kohti on lavastuses veel mitmeid.

Lavastuses "Elu teatris" on peidus rahvatarkusele vastupidine võimalus, et kaks kõva kivi võiksid siiski jahvatada suurepärase jahu. Anname aega, usutavasti nii see saabki olema.

¹ Tiit Kändler, Stseenid ühest teatrielust. – Teater. Muusika. Kino 1991, nr 5.

² Riina ja German Schutting, "Elu teatris" ja Draamateatri elu. – Õhtuleht 15. X 1991.