Huvitaval kombel ei ole 22. oktoobril avatud VIII Tallinna illustratsioonitriennaalist "Pildi jõud" ilmunud ühtegi arvustust, kuigi näitus on avatud juba kaks nädalat. Ometi võiks väljapanek saada suuremat kõlapinda ning olla hüppelauaks just noorele vaatajale kunstinäituste külastajaks kasvamisel.

Viive Noore kureeritud rahvusvaheline näitus toimub taas Eesti Arhitektuurimuuseumi teisel korrusel. Väljas on 78 illustraatori tööd maailma eri paigust. Näitusekujundaja on suutnud küllaltki piiratud pinnale paigutada niivõrd suure hulga töid, jagades ruumi omamoodi galeriikoridorideks, milles külastajad saavad rahulikult teoseid uudistada.

Näitusetööde puhul jäi silma väga mitmekesine meediumivalik. Rõõm oli näha, et traditsioonilised kunstitehnikad, nagu joonistamine ja paberile maalimine, on endiselt au sees. Mitmes töös oli kasutatud kollaaži, esindatud olid ka monotüüpia (1), linoollõige (1) ja fotograafia. Oodatult palju oli digitaaltehnikas töid, samuti oli rohkelt kasutatud traditsiooniliste ja digitehnikate ühendamist.

Tundub, et üldjoontes liigubki raamatuillustratsioon eri meediumite ühendamise suunas, kasutades ära nii traditsiooniliste kui ka digitehnikate tugevamaid külgi. Rohkem oleks tahtnud ehk näha traditsioonilisi graafikatehnikaid, nagu linoollõige, litograafia jt. Ilmselt on nende vähesus seotud tehnikate keerukuse ja aeganõudvusega.

Valitud tööd olid temaatikalt ja stiililt väga mitmekesised: oli nii värvide pillerkaari kui ka tagasihoidlikumaid toonivalikuid, nii detailirohkeid kui ka vähem detailseid töid. Näitusele oli koondatud niivõrd palju tugevaid töid ja eriilmelisi kunstnikke, et konkreetsete lemmikute väljatoomine osutub üsna keeruliseks.

Kohe sisse astudes võlusid mind väga jõulise värvikäsitlusega Flandria illustraatori Carll Cneuti akrüülmaalis teostatud illustratsioonid tuntud Pinocchio loole. Värvipaleti moodustasid peamiselt murtud tumedad toonid ja erkpunane, mis tõmbas tähelepanu justkui nõidudes.

Taustal olid laiad, kohati hooletuna mõjuvad pintslitõmbed ja punased puud, samal ajal kui loomade ja tegelaste näod olid äärmiselt peened ning detailsed. Kehasid oli seevastu edasi antud vaid aimatava tumeduse või joonega. Tegelased kerkivad taustast esile just oma nägude ja ilmete kaudu. Töödes on näha meisterlikkust, mida saavutab vaid pikaajalise harjutamisega. Selle raamatu soetaksin oma riiulile puhtalt illustratsioonide pärast.

Itaalia illustraatori Antonello Silverini digitaalsetes töödes olid oskuslikult digimaaliga põimitud vanadelt fotodelt pärinevad detailid – näod, putukad ja materjalid. Kollaaž on tema peamine töövõte, olgu tegu digi- või analoogtehnikatega. Näitusel olevate tööde värvigamma on peamiselt seepiapruun, lisaks leidub väga murtud värvitoone. Töödest justkui õhkub niiskust ja hallitust, rääkimata rusuvast raskusest ja veidrast õõvatundest. Tema Instagrami kontolt vaatab vastu kunstnik, kes ilmselgelt armastab horror- ja macabre-teemasid. Ehk kõike seda, mida mina vaatajana armastan.

Bulgaaria illustraatori ja graafilise disaineri Luba Haleva tööd raamatule "Šeherezadi lood" tõmbasid pilku oma julge värvikombinatsiooniga. Valitud olid suurte pindadena vastandvärvid sinine ja oranž, lisaks nende vahele jäävad toonid sinisest rohekani, mis pehmendasid värvigammat. Tema tööd valmivad digitaalselt, kasutades palju erinevaid tekstuure ja mustreid ning siiditrükile omast ülekatet, mille puhul alumine värv läbi kumab. Autor, kelle töövõtetest tahaksin mõndagi ise katsetada!

Soome kunstnikult Liisa Kalliolt olid väljas söejoonistused autoriraamatule "Humanity in Drawings", mis on täiskasvanutele mõeldud pildiraamat ning ühtlasi valiti 2023. aastal Soome kauneimaks raamatuks. Illustratsioonid erinevad tugevalt Kallio muidu väga värvilisest ja lastele suunatud pildikeelest, kuid naivistlikud figuurijoonistused läbivad paljusid tema töid. Tema võime anda emotsioone edasi nii väheste joontega on hämmastav.

Veel tahaksin välja tuua Rebeca Luciani (illustratsioonid muinasjutule "Pähklipureja") ja Maja Radványi, kelle mõlema teostes oli kasutatud musta ja üht lisavärvi – vastavalt helerohelist ja punast. See muutis mõlema autori tööd väga mõjuvaks. Eesti kunstnikest jäid silma Pamela Sameli naivistlikud pliiatsijoonistused, mis on mind oma lapseliku rõõmuga juba varasemalt võlunud. Samuti Viive Noore tumedates toonides Punamütsikese-ainelised illustratsioonid.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui illustratsioonid jutustasid mulle erinevaid lugusid, nii kurbi kui ka rõõmsamaid, ning käsitlesid ka väga raskeid teemasid, nagu lein ja sõda, siis näituselt lahkudes jäi siiski tunne, nagu oleks minust vahepeal parem inimene saanud.