Pole saladus, et Tallinna alternatiivmuusikaelu eestvedajad on kippunud alati vaatama ülejäänud Eestit kui kultuuriliselt maha jäänud ning peavoolu monopopkultuuri lummuses piirkonda, käsitlema seda monoliitse süldi-Eestina. Tallinnast väljaspool leiab maailma ja maitse, millele vastandudes on mugav oma enesetunnetus üles ehitada. Samalaadset hoiakut, et pealinna piiri tagant algab suur ja labane šlaagrimaa, kohtab ka Berliini peenema alternatiivmuusikarahva seas.

Ja kui endast lugupidav pealinna alternatiivmuusikasõber või -tegija käib maal peol või esinemas, siis ainult omade inimeste ajutiselt koloniseeritud eksklusiivses tsoonis ning omade autoriteetide hoolega kureeritud muusikamenüüga üritusel. Pealinna alternatiivkultuuritegijate ambitsioonid on seotud oma kitsa väljaga pealinnas ning ulmaga omada ka rahvusvahelist tähendust. Publiku peamine vajadus on aga soov tunda end elitistliku grupi liikmena. See pole minu künism, vaid nišinähtuste, muusikaliste subkultuuride universaalne objektiivne struktuurne paratamatus.

Tegelikkus on Tallinnast väljaspool aga hoopis kirjum ning sellisena ka potentsiaalikas. Ajalukku süvenedes märkame, et 1960. aastate biitmuusika­lainest peale on rokiskeened olnud enam-vähem järjepidevalt tegevad igas maakonnas. Üleval on neid hoidnud mõne järgmise rokižanrimoe lummuses noored, sealsed kultuurikorraldajad, melomaanid, pilliõpetajad ja jõudumööda ka rokilembesed pubipidajad. On olnud tõuse ja mõõnu, kuid alati on kohapeal leidunud inimesi, kelle muusikamaitse erineb sootsiumi keskmisest.

Mitmekesiselt ühtne provintsipublik

Provintsis (NB! Ma ei kasuta seda sõna siin loos halvustavalt, vaid neutraalse geograafilise määratlusena) elatakse kultuuri tarbimisvõimaluste suhtelise defitsiidi tingimustes: seal ei saa nädala­lõpul valida kolme kontserdi ja nelja DJ-peo vahel. Kui mõnes linnas toimub midagi, tullakse üldjuhul kohale. Mõnikord tuleb palju rahvast, teinekord vähem. See sõltub plaanidest, esineja(te) tuntusest ja palgapäeva kaugusest.

Provintsipublikut iseloomustab pigem vähene segmenteerumine. Kindlasti on publiku hulgas neid, kellele meeldib rohkem metal, punk või indie, kes hääletab EKRE, kes sotsiaaldemokraatide poolt, kuid maitsel ja maailmavaatel põhinevast identiteedist on neile tähtsam asukohapõhine identiteet, mille on kinnistanud nende omavaheline aastatepikkune sotsiaalne risttolmlemine. Seda toetab ka provintsile omane kogukonnakultuuri eripära: kõik teavad kõiki. Inimene on siin ennekõike inimene, mistõttu pole kummaline, et külalispunkbändile elab lava ees siiralt kaasa Burzumi või Loitsu särgis pikajuukseline keskealine meeskodanik. Ja sellest särgist ei tee numbrit ega hinda inimest särgi järgi ka ülejäänud publik.

Provintsipublik ei tule tüüpilisele pealinna skeenepeole, kus omad esinevad omadele. Tõsi, nad tulevad kontserdile ka sõpradega kohtuma, kuid bändis on neile võõrad inimesed. See seab bändile pealinna skeenepeost kõrgemad nõudmised. Kes meist poleks näinud maapiirkondade suvepidude või ööklubide reklaame, kust alatasa vaatab vastu mõni kodumaise roki või popi A-klassi nimi?

Smilers, Terminaator, Karl-Erik Taukar, Metsatöll, Kosmikud või 2 Quick Start on laval tippliiga meelelahutajad. Selles plaanis on provintsipublik vägagi ära hellitatud. Et väike ja laiemalt nimetu rokkbänd, kellest ei saa iialgi peavooluraadio pleilisti artisti, saaks hakata endale üle Eesti rokiklubides korduvpublikut tekitama, peab ansambli kontsert olema eeltoodud suurnimedega võrreldavalt kvaliteetne meelelahutustoode.

Eelis on sealjuures eesti keeles laulmine. See võib tunduda pealinna hipsteri meelest sõna halvas tähenduses provintslik ja maavillane, kuid igal maal on püsivalt menukad ikkagi omakeelsed artistid. Tõsi, periooditi võib esile kerkida ka mõni inglise keeles laulva solistiga bänd, nagu Mr. Lawrence, Blind või Claire's Birthday, kuid püsima jäävad ja korduvpubliku leiavad Tallinnast väljaspool ikkagi eesti keeles toimetavad bändid. Praegu on ehk erand tugeva Pärnu-identiteediga Sibyl Vane.

Provintsipublik võtab võõra bändi omaks, kui bänd kuulajad oma esinemisega ära veenab. Hea esinemise järel tullakse julgelt õlale patsutama, tehakse juttu, jagatakse kiidusõnu, uuritakse, kas ja kust saab osta särki või vinüüli. Bändi asi on selle omameheliku tähelepanuga sama omamehelikult toime tulla ja mitte kõrgilt staaritseda, sest viimane ei kuulu väikeste kohtade kogukonnakultuuri juurde. Esine hästi, ole normaalne ja sind tullakse ka järgmisel korral vaatama, kuulama ning teretama.

DIY-kultuur ja kohalik turundus

Provintsis on rokiklubidele üldiselt omane üks joon: need pole tuluteenimise asutused, sest kui juba pealinna turul on säärase koha pidamine üle keskmise halb äriplaan, siis mis veel rääkida mõnest maakonnakeskusest. Seega ei käi need kohad esinejatele välja pealinnas tavalist pay to play lahendust, vaid tehakse kassadiil: piletitulust võetakse maha kas maja protsent või väikesed vältimatud korralduskulud. Ja lavataristu on alati maja poolt. Rendimudeli pakkumine pole provintsiturul mõeldav, sest väiksemas linnas tundmatule bändile kontserdi korraldamine on niigi ebakindel ettevõtmine.

Kohtade juriidilised kehad on kas mittetulundusühingud või osaühingud, mis on omanikele sotsiaalne ettevõtlus, mida toetatakse tasuvama põhitegevuse tuluga. Nende kohtade omanikud annavad endale aru, et rendimudel tapaks kohaliku turu mahu, riski ning esineja esinemiskulude juures bändide puhul igasuguse huvi seal esinemas käia. Seega jagavad klubide omanikud kontsertidega seotud riske bändiga – ollakse partnerid. Niisiis toimetavad provintsis rokiklubid DIY-kultuuri printsiipidest lähtudes.

Kui rokkbänd koos sõprusbändiga endale mõnda provintsi rokiklubisse esinemise kirja paneb, ei saa ta piirduda tavapärase reklaamirutiiniga ehk bändi ühismeediakontode ja Facebooki paari-kolme žanrigrupi teavitamisega. Mida väiksem bänd, seda rohkem tuleb näha sisulist ja süsteemset vaeva enda eeltutvustamiseks väisatava linna ja maakonna potentsiaalsele publikule.

Üritus ja bänd peavad olema esindatud piirkondlikes Facebooki-gruppides, reklaamid tuleb sihtida maakonna täpsusega. Soovitavalt kuu aega varem, sest haja-Eestis pole kombeks hetketuju peale õhtul välja minna, liiatigi mõnest alevist-külast lähimasse linna (selleks on vaja sõidukit ja kainet sohvrit) tundmatut bändi vaatama sõita. Selliseid asju planeeritakse ette pikemalt.

Ja kui esimesel korral piirdubki piletimüük 10–20 pääsmega, siis tasub lavalt mõõta publiku vastuvõttu. Kas kuulajad tulevad lähemale? Kas nad nõksutavad end kaasa? Kas nad lahkuvad pärast paari lugu lava eest korraks õlle järele või päriselt? Kas nad jäävad eemale vaatama-kuulama? Ja peamised näitajad: kas ja kui reipalt plaksutatakse lugude vahel ja pärast viimast pala ning tullakse pärast õlale patsutama? Kui need on head, on loodud eeldus, et järgmisel aastal on saalis juba rohkem rahvast.

Rokiklubi kui provintsilinna kultuuriline maamärk

Kuigi rokiklubi või laia profiiliga alternatiivmuusika programmiga pubi või -baar võib kohaliku omavalitsuse vaatest olla väike, mõttetu ja tülikas või lärmakas asutus, mis võiks ka olemata olla, siis tegelikult kujuneb sellisest stabiilselt programmi pakkuvast kohast linna üks kultuurilisi maamärke. Viimati kogesid seda Narva võimud, kui asusid Art Club Ro-Rod oma ruumidest välja tõstma. Mobiliseerus nii kohalik kui ka kaugem kultuuriaktiiv ning linnalt nõudsid vastuseid üleriigilise meedia ajakirjanikud. Ro-Ro bränd ja maine on aastaid olnud põhjus, miks on väiksemad bändid mujalt Eestist, eriti just venekeelsed eestivene bändid, käinud Narvas esinemas.

Rokiklubi pole koos selle ümber koonduva ökosüsteemiga pelgalt kohaliku tähtsusega nišimeelelahutuspaik, vaid koht, mis lõimib provintsilinna kultuuri- ja kontserdielu muu Eestiga isetekkelise, mitte pelgalt riiklik-rahvuslik-akadeemilise-eelarvelise või A-klassi meelelahutajate tasandil. Esiteks pole ka pealinna rokiklubide ega väljasõidufestivalide turg tohutu, vaid orienteeritud kitsale ja kattuma kippuvale publikusegmendile, ning bändil on lihtne esitada siin sama kava samadele inimestele tüütuseni. Kui bänd pole kuraatorite ja elitistliku publiku seas sotsiaalselt aktsepteeritud (ja sellel on otsene seos bändi turuväärtusega pealinna alternatiivmuusikaturul), ei pruugi sel pealinnas olla peaaegu üldse esinemisvõimalusi ega potentsiaalset publikut.

Provintsi rokiklubid annavad aga bändidele võimaluse mitte oma kodulinna turgu üle küllastada, anda aastas hea lavavormi hoidmiseks vajalik miinimum kontserte ning laiendada samm-sammult publikubaasi. Samuti on ülimalt tõenäoline, et koha leiavad üles üle Euroopa tuuritavad väikesed bändid: ka need pakuvad end sinna mängima ning kohalik kultuurielu rikastub hoopis uuel tasandil. Nii või teisiti jõuab provintsilinna rokiklubi Eesti kultuurikaardile üsna ruttu ja teeb linnast üleriigilise rokielu arvestuses kindla sõlmpunkti, kuhu tulla kas või seikluse mõttes vähemalt korra mängima või regulaarsete visiitidega end üles töötama.

Seega seisneb provintsi rokiklubide märgiline väärtus kohtade ümber tekkivas üle-eestilises võrgustikus ja selle järjepidevuses ning see aktiveerib ka maakonna publiku. Rahvale tuleb nii koju kätte Eesti roki paremik ja tulevik. Oma kodukandi kultuurilise mitme­kesisuse ja lõimituse vaatenurgast peaks niisiis olema iga kohaliku omavalitsuse huvides, et maakonnalinnas on oma roki- või laia profiiliga alternatiivmuusikaklubi või mõni avatud DIY-platvormi põhimõttel tekkinud vastava (juhu)programmiga pubi.

Sellise koha olemasolu ja toimimist tuleb käsitleda võrdväärselt olulisena kohaliku rahvamaja ja spordihoonega. Võib kindel olla, et kohast saab üsna ruttu linna maamärgina laiemaltki tähenduslik paik, väikestviisi turismimagnetki. Maakonnalinna rokiklubi on niisiis hoopis enamat kohalike noorte ja vanade karvaste-suleliste lärmakast pelgupaigast. Seevastu pealinnas võivad rokiklubid tulla ja minna, omanike enesekuvandi ja soovmõtlemise kiuste jäävad need üld­juhul halbadeks äriplaanideks.

Kaduva Narva Ro-Ro, toimivate Tõrva Juudase, Valga Rockiklubi, Rakvere Kära Kantsi, Viljandi Konservatooriumi ja teiste omataoliste väärtus ei avaldu niivõrd publiku arvus ja käibes, vaid selles, et klubid paigutavad koos oma publikuga need linnad Eesti kultuurikaardile kõige muu kui depressiivsete uniste väike­linnadena.