Kõigepealt tuleb selgeks teha, millest me üldse räägime. Grafiti, tänavakunst, mural'id, seinamaalingud ja vandalism ei ole üks ja sama asi. Avalikus arutelus kipuvad need mõisted sageli segunema ning tulemuseks on vastastikused arusaamatused. Kui üks inimene räägib grafitist ja teine suuremõõtmelisest seinamaalingust, võivad mõlemad kasutada sama sõna, kuid tegelikult kõnelda täiesti erinevatest nähtustest. 

Tänavakunstnik Vahur Agar on tabavalt öelnud, et kui mingi märk või nimi tänavaruumis kordub, areneb ja muutub ajas, võib seda käsitleda kunstilise väljendusena. Samas toob ta välja olulise erinevuse: grafitikunstnikud suhtlevad sageli omavahel, tänavakunstnikud aga laiema publikuga. See tähelepanek aitab mõista, kui erinevad võivad olla ühe ja sama linnaruumi kasutamise viisid. 

Ka tänavakunsti ajalugu ise on täis vastuolusid. 1970. aastate New Yorgis peeti grafitit peamiselt korrakaitse probleemiks. Aastakümneid hiljem eksponeerivad maailma suurimad muuseumid ja galeriid samu nähtusi juba osana kultuuriloost. Ka Eestis on tänavakunst liikunud kaugelt edasi ajast, mil seda nähti ainult protesti või sodimisena. Täna on see ühtaegu noortekultuur, avaliku ruumi kunst, identiteediloome ja mõnikord ka ühiskondliku kriitika vorm. 

Linn on suurem kui üks vaatenurk 

Avalikus arutelus on jäänud tihti  kõlama, justkui oleks Tartu Eesti tänavakunsti pealinn ja Tallinn eelkõige reeglite ning piirangute linn. Kahte linna on lihtne vastandada, kuid tegelikkus on märksa mitmekesisem. Tegemist on väga erineva mõõtkava, elanikkonna ja linnaruumiga linnadega. Mõlemad otsivad tegelikult vastust samale küsimusele: kuidas luua avalikku ruumi, kus oleks ruumi loomingule, aga samal ajal ka vastutusele. 

Tallinnas elab ligi kolmandik Eesti elanikkonnast. Koos linna suurusega kasvab ka siinsete huvigruppide, subkultuuride ja sotsiaalsete taustade rohkus ning keeleruumide mitmekesisus. Kõrvuti tegutsevad professionaalsed kunstnikud, harrastajad, kogukondlikud algatused, erinevad tänavakultuurid ja noortegrupid, kelle jaoks on linnaruum muu hulgas ka koht eneseväljenduseks ja kuuluvustunde leidmiseks. 

Noortega töötades olen üha enam mõistnud, et paljude jaoks on grafiti seotud identiteedi, tunnustuse ja vajadusega kuhugi kuuluda. See ei tähenda, et kõik tegevused oleksid õigustatud, kuid nende motiivide mõistmine aitab meil mõista nähtust ennast. 

Seetõttu ei saa tänavakunsti taandada ainult korrakaitse või linnapuhastuse küsimuseks. Tegemist on ühtlasi kultuuri, noorsootöö ja linnaruumi küsimusega. 

Viimasel ajal on ajakirjandusest jäänud kõlama, et Tallinn on tänavakunsti vastu. See ei vasta tõele. Tallinn ei toimeta juba aastaid nulltolerantsi põhimõttel. Kui see nii oleks, ei näeks me linnas järjest lisanduvaid seinamaalinguid, koostööprojekte korteriühistute, ettevõtete ja kunstnike vahel ning uusi legaalseid kunstipindu. Viimased aastad on näidanud, et huvi linnaruumi kunstilise rikastamise vastu kasvab nii linna, kogukondade kui ka kinnisvaraomanike seas. 

Samas ei tähenda see, et kõik oleks ideaalne. 

Avalikku ruumi kavandatud kunsti menetlemiseks ja hindamiseks on vaja senisest selgemaid ja ühtsemaid põhimõtteid. Just sellepärast tegeleme praegu linnakunsti hea tava põhimõtete ja uue määruse väljatöötamisega.  Eesmärk ei ole kunstilist sisu kontrollida ega ette kirjutada, milline kunst on õige või vale. Eesmärk on luua läbipaistvad reeglid, et kunstnik, kinnisvaraomanik, kogukond ja linn mõistaksid ühtemoodi, kuidas avalikus ruumis tegutseda. 

Ka mina usun, et kvaliteetne linnaruumikunst ei pea koosnema ainult lilledest ja liblikatest. Hea tänavakunst võib olla kriitiline, eksperimenteeriv, ebamugav ja küsimusi esitav. Ta võib olla poliitiline, poeetiline või provotseeriv. Linn ei peaks ette kirjutama esteetikat ega loodavat sisu. 

Küll aga peab linn vastutama avaliku ruumi eest tervikuna. 

Siin jõuame ühe keerulise, kuid ausa tõdemuseni. Oleks naiivne arvata, et kogu grafitikultuur soovib kunagi linnaga koostööd teha. Rahvusvaheline kogemus näitab, et osa sellest kultuurist ongi tekkinud väljaspool ametlikke raame ja jääb tõenäoliselt ka tulevikus nende raamidest väljapoole. 

Kuidas koos edasi? 

Samal ajal ei ole loata märgistuste eemaldamine, avaliku ruumi ega omandi kaitsmine korrashoid Tallinna eripära, vaid osa iga toimiva linna ülesandest. Ka need on väärtused, mida linn peab kaitsma. See ei ole vastuolus tänavakunsti väärtustamisega. Pigem on tegemist tasakaalu otsimisega loomingulise vabaduse, avaliku ruumi kvaliteedi ja teiste inimeste õiguste vahel. 

Samas ei tähenda see, et kogu tänavakunsti või grafitikultuuri tuleks käsitleda probleemina. Nende nähtuste kõrval eksisteerib kvaliteetne linnaruumikunst, kogukondlikud algatused, legaalsed kunstipinnad ja professionaalsed kunstnikud, kelle töö rikastab meie linnaruumi ning aitab kujundada linna identiteeti. 

Mitmel pool maailmas on leitud viise, kuidas vähendada pingeid ja luua rohkem usaldust. Selleks on rajatud legaalseid kunstiseinu, korraldatud festivale, loodud ajutisi katsepindu, kaasatud noori töötubadesse ja avaliku ruumi projektidesse ning otsitud võimalusi dialoogiks erinevate tänavakultuuride esindajatega. Ka Tallinnas plaanime me jätkata lahenduste otsimist, mis ei piirdu ainult lubamise või keelamisega. Rohkem legaalseid kunstipindu eri linnaosades, järjepidev teavitustöö ning noortele suunatud haridusprogrammid aitavad luua paremat arusaama nii tänavakunstist kui ka avaliku ruumi hoidmisest. 

Oluline on mõista, et grafitikultuur ja tänavakunst ei kao kuhugi. Nad on olnud osa linnadest aastakümneid ning jäävad selleks ka tulevikus. Küsimus on selles, kuidas erinevad linnaruumi kasutamise viisid saavad ühes linnas kõrvuti eksisteerida. 

Kui kooskõlastatud kunstiteos värvitakse üle, ei ole tegemist loomingulise dialoogiga. Kui hävitatakse teos, mille valmimiseks on oma nõusoleku andnud hoone omanikud ning mille loomine on toimunud kokkuleppel asjaosalistega, ei ole küsimus enam ainult eneseväljenduses. Siis kerkib esile teine oluline põhimõte: austus teiste loomingu, kokkulepete ja ühise avaliku ruumi vastu ja  siin peitub minu jaoks kogu arutelu tuum. 

Iga loomingulise vabadusega avalikus ruumis kaasneb ka vastutus.  See kehtib linnale.  See kehtib kinnisvaraomanikele. See kehtib kunstnikele. See kehtib neile, kes soovivad tegutseda väljaspool ametlikke raame. Ja see kehtib ka meile kõigile, sest avalik ruum on lõpuks meie ühine vastutus. 

Võib-olla ei peagi me alati jõudma üksmeelele selles, milline kunst on hea, julge või vajalik. Küll aga võiksime olla ühel meelel selles, et avalik ruum väärib nii hoolt, lugupidamist kui ka võimalust areneda. 

Sest hästi toimiv linnaruum ei sünni ainult reeglitest, vaid vabaduse, vastutuse ja usalduse tasakaalust.