Arvustus. Päris kõike me ei näe

Uus film kinolevis
"Sa võid näha kõike" ("You Can See Everything")
Režissöörid Nathan Fielder ja Lance Oppenheim
Operaator David Bolen
Helilooja Ari Balouzian
Produtsendid Lance Oppenheim, Nathan Fielder, Tatiana Bears, Maggie Ambrose, Abigail Rowe, Christian Vasquez, Eric Notarnicola, David M. Shayne, Jack Davis
Osades Elizabeth Holmes, Billy Evans, Nathan Fielder, Amanda Seyfried, Christopher Abbott jt
Seda filmi õnnestus mul esmakordselt näha Nathan Fielderi koduväljakul Kanadas halloween'i-eelsel ööl, mil sattusin mööda lonkima Toronto Scotiabank Theatre'i seansse kuvavast fassaadist. Võtta ette päikesetõusust jalul olnuna kell 22 algav kolmetunnine kinotükk, et järgmisel varahommikul loodusmatkale suunduda, ei kuulu minu elu praktilisemate otsuste sekka. Tõsi, omaette motivatsioon oli ka antropoloogiline sissevaade kauge mandri kinokultuuri, mida võiks tagantjärele kokku võtta lihtsa deviisiga – kõik on suurem, kõike on rohkem, kõike süüakse rohkem ja kõike näeb rohkem! Ja vähemasti näiliselt lubab seda meile ka Fielderi-Oppenheimi dokumentaalfilm "Sa võid näha kõike".
Üksilduse võlur
Nii Fielderi varasemaid kui ka käesolevat projekti iseloomustavad vormilt plakatlikud, lihtsasti allaneelatavad ja sensatsioonihõngulised lubadused. Näiteks koomilises tõsielusarjas "Nathan sinu jaoks"1 kehastub ta rõhutatult kõrge ülikoolikraadiga ärikonsultandiks, kes lubab tõsta väikeettevõtete kasumimarginaali. Vormiliselt on see klassikaline tuunimissaate formaat, mille subjektiks võib olla kellegi auto ("Pimp My Ride"2), näolapp ("Totaalne muutumine"3) või majapidamine. Kaabeltelevisiooni kuldaja žanr, mis bittideks hakituna tõenäoliselt ka meie kaasaja digivoogudes teatavat järelelu elab. Ent Fielderi siiralt asjaliku tegelaskuju nõuanded ja suunised on vildakad, süüdimatult saamatud, jaburad ja sotsiaalselt ebamugavad. Tegemist on pettusega, mille fassaadi tagant põrnitseb meile vastu üks igavesti neetud üksilduse võlur (hüüdnimi, mille andis Fielderile eradetektiiv, kelle ta iseennast uurima palkas). Taolised absurdsed metamängud on läbiv joon kõikides Fielderi tegemistes. Täiendavat ebamugavust või isegi õõva tekitab asjaolu, et kogu jant leiab aset argikeskkonnas, mitte kusagil fantaasiamaailmas. Ent oluline on rõhutada, et Fielder on filigraanne show-lõpetaja, vaiba alt ära tõmbaja. Ta lajatab lõppu täiendava obaduse, mis sageli kogu metatunneli õhku lennutab (ja mitte üksnes kujundlikult). Kes on näinud tema varasemate tööde "Needus" ja "Proov"4 lõpuosi, saavad aru. Psühholoogilisele puurimistööle võib järgneda lõpukärgatus – kinematograafiline Krakatau! Tõenäoliselt mängib siinkohal rolli asjaolu, et teismelisena teenis Fielder leiba mustkunstnikuna ning kuulub tänini ajaloolisse võlukunstide gildi The Magic Castle. Ühesõnaga, kuskil Kanadas kasvab terve põlvkond nüüdseks täiskasvanuikka jõudnud toonaseid mudilasi, kelle sünnipäevadel on kunagi trikitamas käinud Nathan Fielder.
Fielderi tellingud
Andy Warhol, keda võiks ehk pidada tõsieluformaadi vaimseks ristiisaks, väntas 1960ndatel pikki staatilisi kunstfilme söömisest ("Söö"5), magamisest ("Maga"6) jms. Neid katsetusi võib pidada mudeliks ideele, et ka täiesti juhuslike inimeste igapäevaelu võib läbi kaamerasilma spektaakliks moonduda. Umbkaudu samal perioodil ilmunud esseedes kirjeldas meediateoreetik Marshall McLuhan (samuti kanadalane nagu Fielder), kuidas eelseisval "elektrilisel ajastul" saab aset leidma varasemate ametlike rollide ja kutsumuste – professionaalsed näitlejad, ringhäälingutöötajad, ajakirjanikud jne – lahustumine ja lagunemine. Ta kirjeldas, kuidas meedia edastuskiirus kaotab tulevikus geograafilised ja institutsionaalsed vahemaad ning sellest kujuneb igaühe jaoks pidev osaluskogemus. Tulemuseks ühiskond, kus piir looja ja tarbija, staari ja pealtvaataja vahel hääbub ning igast indiviidist saab oma elektroonilise keskkonna etendaja. Need ideed tänapäeval enam tõestamist ei vaja. Kujutagem väikese mõtteeksperimendina ette Nathan Fielderit taaslavastamas Warholi proto-tõsielufilme. Pakun, et Fielderi taastöötlustes näeksime "leitud" näitlejaid taaslavastamas algse subjekti und, mida seejärel võiks otsekui lõputus peegelkoridoris ikka ja jälle erinevate näitlejatega taaslavastada, kuni mingisugune oletuslik baasreaalsus on asjast täielikult välja kurnatud. See oleks totaalne meelejahutus, mis võiks seejuures osutuda ka ootamatult suurejooneliseks meelelahutuseks. Just midagi sellist võib kogeda ka filmis "Sa võid näha kõike", kus lahustuvad selged eraldusjooned näitlemise ja mittenäitlemise, lavastajate, näitlejate ja mittenäitlejate vahel.
Kaks aferisti
Naaseme minu kinokogemuse juurde. "Sa võid näha kõike" on kestnud ligemale kaks tundi. Saalis on kuulda mitmehäälset norskamist, mida üha hõredamaks muutuvad snäkikrabinad enam varjutada ei suuda. Ei, see film ei ole igav, aga kummaliselt hüpnootiline või isegi uimastav on ta küll. Arusaadavuse huvides tuletagem põgusalt meelde filmi sünopsist. Tsiteerin: "10 aastat tagasi oli Elizabeth Holmes USA noorim ja rikkaim omal jõul tippu jõudnud naismiljardär, kelle revolutsiooniline veretestimise tehnoloogia pidi meditsiinimaailma pea peale pöörama. Kaheksa aastat tagasi varises see impeerium kokku ning tunnistati hiiglaslikuks pettuseks. Nüüd, vahetult enne 11aastase vanglakaristuse kandma asumist, teeb Holmes midagi ootamatut: ta avab uksed režissööridele Nathan Fielderile ja Lance Oppenheimile. Vastutasuks täieliku ligipääsu eest loodab ta oma maine puhtaks pesta." Lihtne ja lööv, kõlab nagu tüüpiline tõsielukrimi. Eks see üks trikk ole. Fielderi-Oppenheimi duo kasutab selle popi teleformaadi tähiseid satiirina. Sellest on saanud vigur nende autorifilmi mängukastis. Fielderi kõrvaklapistatud kullipilgu all toimetavad ekraanil kaks parajat aferisti: süütult tardunud silmavaatega Elizabeth Holmes ja tema pealtnäha süüdimatult nahaalsem elukaaslane ja äripartner Billy Evans. Me pääseme vaatajana lähedale ja näeme peaaegu kõike seda, mida võiks näha õhtutunnil akna taga piiluv vuajerist. Jääb mulje, et peategelasi paelub naiivne uskumus, et kui jätta mulje, nagu poleks neil midagi varjata, näivad nad auditooriumile ausamate inimestena. Billy Evans annab mõista, et teda võib kas või paljana duši all filmida (ühel hetkel välgubki Toronto suurimal kinoekraanil ehmatusstseenina tema seebivahune riist, mis saali ilmselget elevust toob).
Holmes kinnitab enesekindlalt, et ehkki tema meditsiiniline imeseade ei toiminud, oli kavatsus üllas ning töötava lahenduseni jõutakse õige pea. Väike kõrvalepõige. Varasest lapsepõlvest meenub üks juhtum, kus maaliini bussis sattus minu kõrvale istuma üks pisut vanem poiss, kes kuulutas, et tal on jalas tossud, mis pärinevad aastast 2000. Tegelikult oli alles 1990ndate lõpp. Need neoonsete krõpsudega tossud nägid tõepoolselt kuidagi futuristlikud välja ja tüübi jutt oli jube veenev. Kogu sõidu vältel seedis minu esimese klassi aju seda kõike puhta kullana, ent kui bussist väljusin, jõudis juhtunu jaburus kiiresti kohale.
Lohku tõmmatud
Kuigi mul puudub tegelikult detailne huvi Holmesi ja tema partneri reaalselt toimunud petuskeemide ja sahkerdamiste vastu, siis ekraanilt on neid huvitav jälgida. Põnev on näha kaht ühismeedia ja digiajastu emotsionaalsete jõuvõtetega suurpäraselt kohanenud trollijat-šarlatani oma puuris kavalasti toimetamas. Pealegi, Elizabeth Holmes võiks olla (või siis juba teatud mõttes ongi) suurepärane näitleja. Seda tõestab tõik, et tal õnnestus kümmekond aastat tagasi oma peenelt konstrueeritud visionäärikuvandiga pool Räniorgu ära tinistada. Tema esitus ja hääletämber on väga veenvad. Tema pilk on töövahend. Ent õnneks on siin loos üks läbiv kommunikatsioonihäire. Äripaari kavalus, eneseteadlikkus ja kõrgelt arenenud manipulaatorioskused ei suuda päriselt lahti muukida Fielderi-Oppenheimi filmimüüri, mille taga nad viibivad. Nad ei mõista tegelikult seda meediumi, mille sisse nad on sattunud. Film esitab rea versioone nende tegelikest motiividest – olgu selleks siis katse oma mainet pesta, narratiivi kontrollida, järgmist skeemi turustada või raha teenida. Kuid kõiki neid üritusi lammutab üks lihtne ja loogiline tõsiasi: nad on andnud ennast Nathan Fielderile, kes toimetab tsoonis, mida nad sisuliselt ei hooma. Sullerite loomuses ei ole lasta asjadel minna, sest igasuguse pettuse aluseks on kontroll: teiste taju tuleb hoida oma haardes. Fielder aga neelab nad oma keskkonda. Ta ei uuri mitte niivõrd seda, mida nad räägivad või teevad, vaid loob tegelikult uue kunstliku, peegeldava ruumi, millest kujuneb paratamatult omaette narratiiv. Seda ruumi kannavad steriilselt jahe värvipalett, tühjusetunnet tekitavad droonid, hüpnootiline venivus. Pikad kaadrid, mis päriselt kuhugi ei maandu või lõppevad kohmetu vaikusega. Filmikeele poolest meenub mõnevõrra ootamatult Kiyoshi Kurosawa tech-noir "Pilv"7, mille peategelane on Holmesiga võrreldes küll pisut madalama klassi küberpettur.
Kuid sellega asi ei piirdu. Kuskilt maalt tabab mind kui vaatajat kahtlus: mida ma õigupoolest ise hooman ja kas mind ennastki pole lohku tõmmatud? See teebki Fielderi loomingu köitvaks –kõhklused ja kahtlused, mis tekivad vaatajas nii ekraanil kujutatud isikute kui ka Fielderi enda toimetuste suhtes. See kummaline ebakindlus ei laiene üksnes ekraanitegelastele ja kinopublikule, vaid tabab tõenäoliselt kohati ka Fielderit ennast, kes ei tegutse mitte üksnes autorina kaamera taga, vaid malbelt ettearvamatu tegelasena kogu selles skeemis. McLuhani vaimus võiks öelda, et täielik selgus ongi võimatu, sest jääme alati oma keskkonna ja tehnoloogiate poolt lummatud vangideks. Siinkohal võtaks vabaduse tsiteerida lõiku Eesti teleajaloost, kus Urmas Ott intervjueerib Radissoni katusel üht teada-tuntud meediamagnaati, küsides paisutatud intensiivsusega: "Kuidas on teil suhe, kuidas olete pääsenud, kui palju on TEID lohku tõmmatud ja kui palju on õnnestunud TEIL kedagi lohku tõmmata!!??"
Ühel hetkel libiseb "Sa võid näha kõike" Fielderi varasematest töödest tuttavasse libadimensiooni ning lohk, kuhu meid on tõmmatud, muutub aina sügavamaks. Mängu sisenevad palgatud näitlejad Amanda Seyfried ja Christopher Abbott, kes hakkavad vastavalt Fielderi juhistele peategelaste elulisi ja olmelisi stseene uuesti läbi mängima. Taaslavastuvad mitte üksnes varem filmitud materjal, vaid ka hüpoteetilised minevikud, alternatiivsed olevikud ja oletatavad tulevikud. Nagu avalõigus mainisin, istun Torontos kinosaalis, kaaslaseks veepudel. Olen rampväsinud, pilk kohati vilamas. See kõik toimib tegelikult filmi kasuks. Ma ei saa enam õieti aru, millisest tegelikkusest üks või teine stseen pärineb. Asi hakkab meenutama libadokki artistist, kes valmistub lahkuma pikale kontserttuurile, kuid ühtäkki hiilib talle ligi unenäoline kahtlus, et võib-olla on see turnee juba ammu alanud, ilma et ta oleks lavalegi jõudnud. Mina näen sellised unenägusid tihti. Ent filmi põhisubjekti Elizabeth Holmesi jaoks ei ole see mingi unenägu. Tema jõudis tuurile, see tuur kestab tänini ja tuuri nimi on "11 aastat vanglakaristust". Kaamerapuurist metallpuuri.
Läbipaistmatu elamus
Mida on sellest loost võtta ja mis teeb Fielderist tänapäeva ühe huvitavama filmitegija? "Sa võid näha kõike" ei serveeri klassikalisi, juba end tõestanud võtteid ja valemeid, vaid painutab neid. See on igati meie aja film, millesarnast poleks saanud näiteks kakskümmend aastat tagasi teha. Jah, see on heli- ja pilditehniliselt tasemel kunstfilm, ent mitte materjal, mida pimesi igale filmihuvilisele sööta. See võib mõjuda nii intellektuaalselt tühja kui ka ootamatult kopsaka tükina. Kõigile ei ole seda vaja ja ei peagi olema. Ei mõtle seda elitaristlikult. Näiteks üks minu selle aasta ägedamaid kinoelamusi on palju laidetud kommertskähmlus "Mortal Kombat II"8, mida pole samuti kõigile vaja. "Sa võid näha kõike" ei pane mõtlema skaalal "meeldib / ei meeldi" või "sümpaatne/ebasümpaatne", vaid pakub ebahariliku elamuse, mis jätab ruumi vaataja mõttelennule ja moraalitunnetusele. See pole läbipaistev. Sel on äraspidine huumorimeel. See ei ole üheselt mõistetav ega võta mugavalt kindlat seisukohta küsimustes, mis on loomult mitmetahulised. Need on põnevad ja vajalikud suunad meie kaasaja digimaardlas. Fielder kaevab lohke ja tõmbab meid sinna sisse, sest ilma kahtlusteta ei sünni uusi ideid. Filmi viimaseks sõnaliseks fraasiks jääb "See on väga keeruline …". Kontekst ei tundu seejuures oluline. "Sa võid näha kõike" annab mõista, et päris kõike me tegelikult ei näe, sest inimloomust pole siiani täielikult lahti kodeeritud.
1 "Nathan for You", Nathan Fielder, 2013–2017.
2 "Pimp My Ride", Bruce Beresford-Redman, Rick Hurvitz, 2004–2009.
3 "Extreme Makeover", Howard Schultz, 2002–2007.
4 "The Curse", Nathan Fielder, 2023-2024; "The Rehearsal", Nathan Fielder, 2002– …;
5 "Eat", Andy Warhol, 1964.
6 "Sleep", Andy Warhol, 1964.
7 "Kuraudo", Kiyoshi Kurosawa, 2024.
8 "Mortal Kombat II", Simon McQuoid, 2026.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp





















