Küüditamine on punutud iga eestlase DNA heeliksi sisse ning Nõukogude repressioon on seetõttu siinmail teema, mida on raske kuidagi uut moodi kujutada ning veel enam, väljaspoole Eestit kommunikeerida. Ikka rõhutakse dokumentaalses vormis põrutavalt šokeerivatele numbritele ja suurele ebaõiglusele.

Kuid Martti Helde on leinud vägagi teistsuguse viisi, kuidas küüditamisest rääkida. See ei rõhu julma otsekohesusega kõigile õudustele, et mõjule pääseda. „Risttuules“ panustab pigem ilule, esteetikale. Seda nii loos, kui filmikeeles.

Erna kirjad tema mehele, mis algavad juba neid ida poole viivas rongis ja jätkuvad, kui üks neist on töölaagris ja teine vangilaagris, on õrnad, kaunid, detailirikkad, lühikesed, kuid emotsionaalsed. Pause nende vahel täidab Pärt Uusbergi hingestatud muusika, mis võib kohati südame rinnust rebida.

Helde liikumatud pildid on täis erinevaid stseene, ajastu märke ja tähendusi, millest kaamera mööda libiseb. Kuigi liikumatu, on see siiski äärmiselt elav ja ka põnev vaadata. Kaamera talutab vaataja aeglaselt läbi situatsioonide kogumi, mis defineerivad hetki, millest moodustus eesti rahva meeleseisund enam kui 70 aastat tagasi ning mis kummitab meid siiamaani.

Tunnustust tuleb avaldada stseenide planeerimisele, kus erakordselt liigub kaamera rohkem kui näitlejad selle ees – kui palju läbimõtlemist ja etteplaneerimist võis nõuda kaamera teekonna paika panemine või stseenide ülesehitamine selle teekonna trajektoori äärde. Tõsi, kohati on märgata, kuidas kahele poole kaamerat jäävad inimesed teekonnalt eest liiguvad, et see saaks katkematult jätkuda.

„Risttuules“ pole sajaprotsendiliselt liikumatu, filmi algus ja lõpp on loodud klassikalisema filmikeelega, küll aga on terve film ainult kaadritaguse jutustaja teksti kanda, mis kulgeb rahulikult ja pehmelt, ilma üleliigseta. Liikumatud pildid, otsese dialoogi puudumine – see kõik võib tunduda staatiline, kuid tekitab filmile kokku väga meeldivalt voolava tempo, mis loob ruumi vaatajas tekkivatel mõtetel ja emotsioonidel koheselt esile kerkida, et filmi tegelastele ja sündmustele kaasa elada nind nende taha näha. Martti Helde film hakkab mõjuma kohe, mitte alles pärast kinost lahkumist (kuigi selle mõju püsib ka kaua pärast vaatamist). Ma usun, et see aitab kaasa nende sündmuste mõistmisele ja kaalule.

Filmi pildikeel, muusika ja jutustaja koos loovad esteetiliselt isegi mitte ainult poeetilise, vaid romantilise õhkkonna, mis on eestlastele selle teemaga seoses võõras, kuid mis sobib looga – see on noore mehe ja naise ning nende pere lugu, nende lootus saada taas kokku, nende lootus taastada see ilus elu, mis oli enne ning siis selle lootuse närbumine, vastumeele asendumine kohanemisvajaduse mõistmisega, tulevikulootuste asendumine hetkes elamisega ning arenev oskus leppida ka halvaga.

Tegelaste liikumatutelt nägudelt peegelduvad emotsioonid ronivad vaataja hinge ja hakkavad seal edasi elama, tekitades nooremas põlvkonnas ehk isegi rohkem mõistmist selle sündmuse tõsiduse kohta kui ajalooõpikufaktide dramaatiline ettelugemine. Sellist „küüditamisfilmi“ ei osanud ilmselt keegi väga ette kujutada. Peale Martti Helde.

„Risttuules“
Režissöör ja stsenarist: Martti Helde
Operaator: Erik Põllumaa E.S.C
Näitlejad: Laura Peterson, Tarmo Song, Mirt Preegel, Ingrid Isotamm, Einar Hillep jt.
Helilooja: Pärt Uusberg
Kunstnik: Reet Brandt
Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Liiver
Grimmikunstnik: Liisi Roht
Monteerija: Liis Nimik
Helikujundus: Janne Laine
Produtsendid: Pille Rünk, Piret Tibbo-Hudgins
Tootja: Allfilm

"Risttuules" kinotreiler from Risttuules / In the Crosswind on Vimeo.