Ants Laikmaa (1866–1942) on Eesti kultuurimällu sügavalt kinnistunud kui kunstnik, kunstielu organisaator ja õppejõud. Sageli kirjeldatakse teda aga ka kui pühendunud rännumeest. Suure osa oma parimatest loomeaastatestki veetis Laikmaa välismaal: Soomes, Itaalias, Saksamaal, Põhja-Aafrikas ja mujal.

Näitus "Vigala ja Capri" kirjeldab läbi kahe kontrastse märksõna Laikmaa kunstnikuisiksust kui vastuolulist, kuid samas vastandeid unikaalselt põimivat natuuri. Ühtlasi tutvustatakse Laikmaa kunstnikutee tähtsamaid tegevuspaiku. Laikmaa loomingu oluliseks taustaks on kahetisus – viibimine oma mõtetes ja teostes nii siin- kui sealpool, nii koduses olustikus kui avaras Euroopas. Laikmaa loomingut läbib sügav kontakt rahvuslike teemadega ning respekt ajaloo, pärandkultuuri ning maarahva kui siinse omakultuuri kandja vastu. Teisalt aga avab Laikmaa oma seiklusrikaste rändudega Eesti kunstnikele Euroopa. Ka Laikmaa tööd jutustavad sünteesivast võttestikust, milles segunevad klassikalised algpõhimõtted ja vabamalt hingava uuendusliku kunsti mõju. Kindlasti tuleb rõhutada Laikmaa tööde tehnikat: Laikmaa oli ajastu üks silmapaistvamaid pastellimaalijaid Euroopas.

Laikmaa empaatilisus ja sümpaatia erinevate inimeste vastu on väärtus, mis kõnetab elujõulisena ka tänapäeva probleemide ja diskussioonide taustal. Tema kunstis on ka süngemaid meeleolusid, kuid kõlama jäävad ennekõike värvide elurõõm, hetkes elamise väärtustamine ja armastus inimese vastu.

Näitus "Ants Laikmaa. Vigala ja Capri" jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 17. veebruarini 2016.