Arvustus. Keha ori ja vaimu vang ({{commentsTotal}})

Tõnis Vilu
Tõnis Vilu Autor/allikas: Annika Markson, Müürileht

Janika Läänemets arvustab Armin Kõomäe ja Tõnis Vilu uusi teoseid.

Armin Kõomägi
"Minu erootika saladus"
Sebastian Loeb (240 lk)

Meie prosaistide lemmikžanriks on üksikute eranditega ikka olnud romaan. Sellele vaatamata on eesti kirjanduses kujunenud välja kõrgetasemeline lühiproosatraditsioon, mille jätkajaid leidub ka tänapäeval. 2017. aastagi on juba tulemusi andnud: äsja ilmus Armin Kõomäe värske novellikogu "Minu erootika saladus". Möödunud aasta lõpus tuli trükist veel Tõnis Vilu "Kink psühholoogile".

"Minu erootika saladus" on Kõomäe neljas lühiproosakogumik, mis koondab 16 novelli. Tekstidele eelnevad lühikesed kommentaarid, milles autor tutvustab novellide saamislugusid ja kirjeldab nende sünnile tõuke andnud seiku. Kõnealused ülestähendused pakuvad huvitava sissevaate tekstiloome põnevasse ja ettearvamatusse maailma, kuid ei lisa novellidele sisulist väärtust, mispärast oleks võinud need teosest ka välja jätta.

"Minu erootika saladus" on mitmepalgeline kogu või, laenates autori enda väljendit, "eriskummaline kirjanduslik koogelmoogel" (lk 183), kus segunevad reaalsus ja fantaasia, argipäev ja absurd ning traagika ja koomika. Valimikust leiab lood varateismelise poisi seksuaalsuse tärkamisest ("Saladus"), välitöödele kamandatud maksuameti keskealisest naistöötajast ("25 aastat hiljem"), Oidipuse kompleksi käes vaevlevast poliitkommentaatorist ("Täius"), salapärasest naistelemmikust vanapapist ("Mees, kes vaatas naisi") ning väliseestlasest majandusprofessorist ja tema kummalistest, otse kafkalikest seiklustest esivanemate maal ("Kahjur"). Lisaks veel dialoogi seksisõltlase ja psühhoanalüütiku vahel ("Munn"), paar düstoopilist tulevikupilti ("Getteri evangeelium", "Punamütsike") ning palju muud.

Omaette kurioosum on metatekstuaalne "Soovilugu", kus mõtisklus autori ja lugeja suhtest läheb sujuvalt üle raamatu tagant selle lehekülgedele sattunud lugeja sekeldustele autorist hüljatud tühjas tekstimaailmas. Kokku annab see kõik kokteili, mis taas, Kõomäge ennast tsiteerides, kogenematumat raamatusõpra "keskmise astme kirjandusliku joobega" (lk 81) ähvardab või vähemalt paiguti silme eest veidi kirjuks kipub võtma. Autor paneb oma tekstide eklektilise laadi oma vastuvõtliku loomu arvele, kirjeldades end kui "käsna, kes kipub imema endasse eri stiile, kui nendele liiga lähedale tikub" (lk 93).

Ometigi kerkivad novellide kirevast kompotist esile korduma hakkavad teemad, nagu seksuaalsus ja oma keha orjuses olemine, mehe ja naise suhted, asjade- ja edukultus ning tühja(lt) elatud elu nukker koomika. Indrek Hargla nimetas Kõomäe eelmist novellikogu "Minu Mustamäe" (2013) "urbanistliku künismi meistritööks"1 ning sama epiteediga võiks iseloomustada ka "Minu erootika saladust", olgugi et viimasel puudub esimese värskus.

"Minu erootika saladus" käib oma eelkäija jälgedes ning pakub lugejale läbisegi nii huumorit, irooniat kui ka groteski. Teosest ei puudu paroodiaelementki (vt nt piiblitekste matkivat "Getteri evangeeliumit", mis ei erine valimiku ülejäänud novellidest üksnes sõnakasutuse ja lausestuse, vaid ka šrifti ja teksti paigutuse poolest). Samuti võlub Kõomägi jätkuvalt oma detailitundlikkuse ja üldistusvõime ning vaheda ja ladusa keelega.

Tõnis Vilu
"Kink psühholoogile"
Eesti Keele Sihtasutus (85 lk)

Kui Kõomäe tekstide tase on mõnevõrra kõikuv, ulatudes esmaklassilisest ("Saladus", "Mees, kes vaatas naisi", "Goglomov") keskpäraseni (pooltoorena mõjuv "Vastuvoolu"), siis Tõnis Vilu "Kink psühholoogile" pole ühtlasem mitte ainult kvalitatiivselt, vaid ka sisult ja stiililt. Vilugi jätkab varasemast tuttaval rajal – nagu raamatus "Igavene kevad" (2015), tegeleb ta ka kõnealuses teoses vormimängudega. Kui "Igavest kevadet" esitleti kui vabavärsis romaani, siis "Kink psühholoogile", alapealkirjaga "Revolutsiooni laulud", võiks kanda žanrimääratlust vabavärsis jutustus novellides.

See on "ühe bipolaarse patsiendi poeetiline päevaraamat"2, pilguheit bipolaarse meeleoluhäire all kannatava luuletaja sisemaailma. Teos on esitatud minategelase sisemonoloogina: ta vaatab tagasi sümptomite esmakordsele avaldumisele, jutustab aastatest ravimite mõju all ning kiikab mure ja lootusega tulevikku, andes nõnda tõetruu pildi bipolaarse häire olemusest.

Minategelane kirjeldab seda kui "unetut, mustavat spiraali, kõigepealt aegamisi üles viimasele korrusele ja siis otsejoones kiiresti alla" (lk 77). Kord on ta kõrgendatud, vahel lausa ekstaatilises meeleolus, siis jälle maadleb depressiooni ja enesetapumõtetega. Kui Kõomäe tegelased on sageli oma keha ja kehaliste vajaduste orjad, siis Vilu tegelast kammitsevad tema sundmõtted ja rahutu vaim, mis loovad barjääri tema ja ümbritseva maailma vahele. "Asjad lähevad mööda, nagu ikka, aga nüüd ei taha nad enam musse kinni jääda," kurdab ta (lk 55). Haigusest saab lõks, inimesest omaenda vaimu vang.

"Kink psühholoogile" pole aga lugu resignatsioonist, Vilu kangelane unistab paremast tulevikust, "uuest maailmast, enda sees ja ümber" (lk 53). Kas seda on võimalik saavutada ja kui, siis mis hinnaga, on muidugi iseasi. Selles, et miski peab muutuma, on teose peategelane aga veendunud. "Ma ei saa niimoodi edasi minna, mul on vaja mingit sisemist revolutsiooni. Ka välimist. Ja polegi vist väga oluline, kas otsitav on täiesti uus või unustatud vana hea. Revolutsioon on siis, kui igal pool ees on kuristik ja on painav vajadus sellest üle hüpata. Teisele poole! [---] Ma ei tea, mis on teisel pool kuristikku, aga ma pean selle üles otsima, või muidu pole ma elanud" (lk 76–77).

Kui irooniline Kõomägi vaatleb oma tegelasi (ka neid, kelle tegevust ja mõtteid ta vahendab minavormis) distantsilt, siis lüüriline Vilu loob oma teoses väga isiklikult mõjuva tekstimaailma. "Minu erootika saladus" ja "Kink psühholoogile" esindavad nii mõneti lausa vastandlikke tekstiloomise tehnikaid. Eripalgelisi teoseid ühendab hea kunstiline tase. Nende tegelased võivad küll kõiksugu haiguste ja hädadega kimpus olla, kuid meie lühiproosa enda tervisliku seisundi üle pole hetkel küll põhjust kurta.

1 Indrek Hargla "Urbanistliku künismi meistritöö". – Looming 2013, nr 12, lk 1707–1709.
2 "Lugege katkendit: Tõnis Vilu "Kink psühholoogile"". – ERR 27. XII 2016; http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/12843411-de21-4fe7-be2c-e9c60f503d05/lugege-katkendit-tonis-vilu-kink-psuhholoogile

Toimetaja: Madis Järvekülg



Fragment raamatust "Eesti läbi saja silmapaari"

Juubeliteose "Eesti läbi saja silmapaari" noorim portreteeritav on ühe-, vanim 100-aastane

Vabariigi 100. aasta juubeli puhul on raamatukaante vahele jõudnud ka mahukas kinkeraamat "Eesti läbi saja silmapaari". Kokku on kogutud saja eestlase portreed, iga aasta kohta üks, kes kokku moodustavad läbilõike Eesti ajaloost ja ühiskonnast. Raamatu vanim portreteeritav on 1918. aastal sündinud 100-aastane Linda Erika, noorim eelmisel aastal sündinud Jako.

FILM
"Kutsu mind oma nimega" ("Call Me By Your Name")

Tõnu Karjatse filmikomm: kaunis armastuslugu "Kutsu mind oma nimega"

Itaalia filmilavastaja Luca Guadagnino sensuaalne, romantiline draama "Kutsu mind oma nimega" on juba saanud auhindu parima kohandatud stsenaariumi eest, stsenaristiks on James Ivory ja algallikaks André Acimani romaan. Eeldatavasti läheb filmil hästi ka Oscarite jagamisel, sest teised konkurendid on vähemalt selles kategoorias mõnevõrra nõrgemad.

TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Eduard Vilde

Sada Eesti mõtet. Mida Eduard Vilde ei häbene

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Sokid ja skandaalid. Baltoscandal

Peeter Helme: täna tahan rääkida ärritusest

Täna tahan rääkida ärritusest. Mõnikord sügavast ja halvavast, enamasti aga pealiskaudsest, vaid veidi häirivast ärritusest, mis valdab mind pea igal hommikul, kui olen ärganud, teinud endale tassi teed ning käivitanud arvuti, et visata pilk uudisteportaalidele, sotsiaalmeediale ja lugemist ootavatele e-kirjadele.

Jürgen Ligi

Sada Eesti mõtet. Jürgen Ligi: millal olla vait

Vikerraadio on valinud välja sada mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme.

Alates esmaspäevast, 8. jaanuarist kõlab "Vikerhommikus" kell 7.55 üks Eesti mõte. Kirjalikult avaldab mõtted ERR kultuuriportaal.

Heinz Valk

Heinz Valk: virisejatel on lühike mälu

Mitte ükski kord varasemas eestlaste ajaloos pole meie rahvas elanud nii hästi kui praegu, leiab pensionipõlve pidav kunstnik ja poliitik Heinz Valk, kes raius end eestlaste südamesse lausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: