Grime on nagu türgi või mehhiko seebikate kangelane, kelle saatus on heitlik ja tihti trööstitu. Dizzee Rascali debüüt "Boy in da Corner" ilmus 2003. aastal (nagu ka muideks Chalice'i "Ühendatud inimesed"). Grime oli uus, noor, popp ja särav, ajakirjanike piiramisrõngas, nokk sirge ja nägu naerul kevadises õhus nagu NBAsse draft´itud noorpalluril. Wiley tegi samuti plaadi suurele plaadifirmale XL, kuid grime'il tervikuna ei läinud hästi. Aina rohkem vajus ta oma hipsterist poolvenna, dubstep´i varju. Teenitult. Dizzee debüüt ongi jäänud grime´i luigelauluks, grime aga kuni viimase ajani Ühendkuningriigi-keskseks nähtuseks, kus, meil, Ida-Euroopa (või siis Põhja-Euroopa) sigadel, on väga raske, kuid siiski võimalik leida pärle lõputute mixtape´ide seast.

Kaasaegsetele seletamatul põhjusel on grime hetkel jälle moes, USA veebiväljaanded kirjutavad sellest. Kas põhjuseks on Kanada räppar Drake'i kiitus Skeptale ja BBK-le, paari aasta tagune grime'i produtsentide sõda ja värske ning omanäoline produtsentide koolkond (Flava D, Preditah, S-X, Mr. Mitch, Slackk, Splurt Diablo, Champion, Rabit) või mingi meedia sisemine kapriis? Sellest on raske aru saada.

Wiley on grime'i skeene ristiisa ja tema 11. ning väidetavalt viimane plaat kannab pealkirja "Godfather". Selline seisukohavõtt siis. (Teadagi, et viimaseid plaate saab tulla palju rohkem kui esimesi). Wiley vaatab plaadiümbrisel täissoditud keldris kõlariga tõtt, seesama DIY esteetika, mis ilmneb väga odavalt tehtud Skepta videos "That's not me". Sõnum on umbes selline, et viimasel plaadil ma vange ei võta ja teen eskibeat´e nagu muiste. You can take the tiger out of the jungle, buy you can't take the jungle out of the tiger.

Ja tõsi ta ongi, erinevalt eelmise aasta Skepta plaadist "Konnichiwa" ei tee siin kaasa Pharrell. Siin ei püüta meeldida ameerika kuulajaskonnale ning erinevalt Stormzyst ei ole siin laulu ja naisvokaliste. See siin on küte. Lõuna-London. Wiley räägib oma kogudusega. Kaasa tegemas Skepta, Chip, Ghetts, Jme, Lethal B, Flowdan. See on üle päris pika aja väga terviklik ja hea Wiley album, võrreldav Big Dada alt ilmunud plaadiga "Playtime is Over" (2007). Wiley flow on paigas, biidid on teravad, energiat nii palju, et sellega saaks kütta soojaks väikese aleviku. Kokkuvõtteks, täitsa korralik plaat ühelt stiili alusepanijalt.