"Ta on üks suurima traditsiooniga muusikafestivale ja saanud kuidagi harjumuseks. Söönud end ühe helilooja ellu kindlasse kohta kalendris. Ilmselt sellepärast," arutles Kõlar küsimuse üle, miks Eesti Muusika Päevad olulised on.

"Ma olin esimestel Eesti Muusika Päevadel ja mul on see üsna selgelt meeles. Ma olin just siis tulnud Tallinna Muusikakeskkooli õppima ja sellega seoses oli väga palju elevust ja see elevus teatud mõttes on erineva eduga ikkagi jõudnud tänapäeva välja," lisas ta.

"See on omamoodi Eesti heliloojate aasta aruande kontsert, midagi taolist on ta olnud. Hiljem on ta juba natuke rohkem suunatud profiiliga ja võib-olla see aruandlus jaguneb mitme aasta, mitte ühe aasta peale."

Kõlar märkis, et püha ja pühadus on väga avar mõiste, kui mõtlema hakata. "Teisest küljest kogu sel avarusel on üks mingisugune tagapõhi ja mõtiskledes ma jõudsin sellise äratundmise juurde, et tegelikult maailm iseenesest ongi püha sellisena nagu ta on, nagu ta oma sügavamas olemuses on. Ja selle pühaduse sisse me laotame kuidagi suurel hulgal prügi ja kui see prügi ära koristada, siis jääbki püha järele."

"Pühadus on midagi sellist, mis mulle huvi pakub ja mida ma otsin koguaeg või püüan seda ära tunda, sellega kuidagi suhestuda. See on tähtis kategooria minu jaoks. See annab mõtetele ja tegevusele suuna või elule mingisuguse sihi. Ma arvan, et see pühadusega kontaktis olek võib inimesele väga palju head teha, anda talle häid vilju."

Kõlari sõnul on keeruline hinnata, kus eestlased praegu pühaduse teljel asuvad.

"See on nii ja naa. Alati on neid, kes otsivad pühadust, kes pühenduvad sellele. Pühenduma on ka üks tore sõna, mis seostub pühaga. [Ja on ka] neid, kes sellest ei hooli ja see tasakaal püsib kuidagi sellise looduslikuna, see on kuidagi midagi etteantut."