One Directioni vallatutute lokkidega posteripoisi esimene sooloplaat ligi 3 aastat tagasi oli küll lahjavõitu popmuusika, kuid tegi siiski piisava avalduse Harrys leiduva staarimaterjali kohta. Seevastu "Fine Line" on asi, mis üllatab. Julge, priske ja mitmekülgne.

Kuigi album loodi sama klassikalise pop'i ekspert-tiimiga, kes tegi eelmise, on siin väljutud raamidest ja mindud kaugemale kui oleks oodanud. Mark Ronsoni maneeris retro-soul. Bon Iveri laadne kammerfolk. Tame Impala psühhopop. Lisaks americana, funk ja lahe pill nimega elektrisitar.

Kõige tuumaks aga on ikka mees ise - tema tugev ja värviline vokaal, sarm ja karisma. "Fine Line" on stiilide ja sound'ide segu, mida kindlalt kontrollib noor staar, Robbie Williamsi troonipärija.