Lõppeva aastakümne suurim rock-grupp (rahvusvaheline tuntus, väljamüüdud maailmatuurid, menuplaadid) otsustas kaks aasta tagasi pärast viimase, rekordiliselt eduka ja eepiliselt pika turnee lõppemist enam mitte meelelahutust teha. Ansambel oli muutunud, maailm oli muutunud. Aeg oli koputada kuulaja-vaataja südametunnistusele, anda äratust sõnas, pildis ja helis. Aga esmalt võeti rahulikult, puhati pikalt ja siis ootamatult reliisiti pseudonüümi Los Unidades alt lühialbum "Global Citizen" – neli laulu võrdsetest õigustest koos Pharell Williamsiga.

Uus album tehti valmis nii salaja, et sellest ei teadnud ei fännid, meedia ega isegi enamik plaadifirma enda inimestest. Turundus algas ebatavaliselt. Träkklist avaldati kuulutusena ühes Wales'i maakonnalehes, maailma suurlinnadesse (sealhulgas Berliin, Sao Paulo, Sydney, Hong Kong) kleebiti mustvalged plakatid pildiga bändist vanaaegsetes rõivastes ja daatumiga 22. november 1919 (!). Rahvas kukkus oletama, et see imelik kuupäev võiks olla Coldplay plaadi ilmumisaeg sajand hiljem. Nii oli.

"Everyday Life" on topeltalbum. 16 omanäolist pala, mõni vaid lühike killuke (rokkiv "Guns"), mõni mastaapne (üks tipphetki, hullult haiget tegev "Daddy"). Žanriliselt mitmekülgne, temaatiliselt varieeruv album võtab kõigis lugudes sõna valdkondades, millest kuuleme iga päev. Kliima, sõda, vaesus, rikkus, põgenikud, kodanikuühiskond, võrdsus ja vabadus. Melanhoolne? Ojaa, paiguti isegi mustem kui kaamoslik öö. Kuid mitte lootusetult sügaval augus, sest Martini ja tema tiimi loomingule omaselt on ka siin heiklemas optimismikiired.

Põnevad lisahääled – Alice Coltrane, Femi Kuti, Stromae, Nigeeria kirikukoor, Iraani ja Pakistani luuletajad – rikastavad Coldplay laitmatut laulukirjutamisoskust ootamatute maitsete ning värvidega.

Coldplay on jõult ja vaimult pirakas bänd, näeb suurt pilti ja mõtleb globaalselt. Kas see kahtluseta meeli avardav muusika tõmbab bändi suhteliselt sentimentaalse saundiga harjunud auditooriumi kaasa? Arvan, et küll.