Ma ei tea, kuidas teil, aga viimasel ajal ei suuda satiir kui žanr mind endistviisi köita. Võib-olla on asi selles, et massimeedia on kujunenud iseenda paroodiaks, voogu libisev sisu on sageli juba eos absurdne, 10-sekundilised tantsuvideod vahelduvad telefoniekraanil kaadritega pommitamistest ja vägivaldsetest tänavarahutustest, mille saab alla loputada pisukese ajuvammiga¹. Koomikutel tuleb tihti üksnes fakti nentida, see tähendab lugu pakendada, enda näoga kleeps peale kleepida ning juba ongi satiir valmis, lugu elust enesest. Elu on nagu "South Parki" episood.

Mis see satiir on? Ta peaks välja tooma ühiskonna pahed ja vajakajäämised ning seda läbi naeruvääristamise kritiseerima. Seejuures ei pea satiir olema tingimata naljakas, vaid eelkõige panema vaataja või lugeja mõtlema selle maailma üle, milles ta elab, mõjuma silmi avavalt, panema märkama valukohti, ideaalis raputama süsteemi ning inimesed tagajalgadele ajama ja kaasa tooma muutuse. See on vast ideaal, millest iga looja unistab – et tema teos teeks maailma paremaks. Alejandro González Iñárritu värske linateos "Digger" ei ole vähegi kriitilise pilguga vaataja jaoks küll alati eriti naljakas ega ka eriliselt silmiavav, kuid tänu oma vormilisele iseärasusele, mis pole samuti midagi ennenägematut, pakub film siiski pinnast teatavaks mõtiskluseks.

Filmi nimitegelane Digger Rockwell (Tom Cruise) on naftaärimees, kes hoolib ainult iseendast ning ühele Bondi pahalasele kohaselt ka oma hinge vaakuvast 30-aastasest valgest kassirääbakast. Ärile orienteeritusest ja drill, baby, drill laadsest perekonna loosungist lähtuvalt ei tee ta välja keskkonnaspetsialistide arvukatest hoiatustest ning puurib Gröönimaal viimse piirini, mistõttu murrab sellest tingitud metaaniplahvatus lahti hiiglasliku jäälahmaka, mis Euroopa poole triivides ähvardab kaasa tuua tohutuid purustusi ja inimkaotuseid. Lahvatab kaos, milles Ameerika Ühendriikide valitsus, presidendiga eesotsas, proovivad absurdsetel viisidel olukorda lahendada. Puid saavad selle komejandi käigus alla nii konservatiivid kui ka liberaalid, nii fossiilkütuste pooldajate kui ka keskkonnakaitsjate leer.

Need naljad ei taba aga alati eriti hästi sihtmärki, vaid jäävad kuidagi piinlikult omaenese elementaarsusesse hõljuma. Kokkuvõtlikult on USA valitsuskabinet seltskond jumalakartlikke, šovinistlikke ja rumalaid mehi, keskkonnakaitsjad aga hirmunud äpud, kes talla-alustena oma agendat ei suuda või ei julge läbi suruda. Kui tegelikkus on juba absurdne, ei pruugi selle naeruvääristamine enam midagi erilist paljastada. Satiiri puhul võiks praegusel ajal olla seega oluline, kuidas muuta nähtavaks see, mida ka juba absurdsusega harjunud vaataja enam ei märka. Muidu vaatadki filmi, naerad võib-olla valitsejate käpardlikkuse üle, arvad endast seetõttu jube hästi ja lähed oma eluga tavapäraselt edasi.

Selline olekski võinud "Digger" vabalt olla, üks otsekohene, kuid pinnapealne kommentaar, mille väärtust tänases niigi absurdses maailmas olnuks raske õigustada. Kuid vajaliku nihke toob loosse hetk, mil vaatajale avaldatakse, et seni nähtu on olnud hoopis kohe esietenduva lavastuse "Fossil Fools" proov. Langevad seinad ja kerkivad uued, see on tekst tekstis, teater filmis olukord, mida Iñárritu on kasutanud ka oma varasemas "Lindmehes". Võtta seda metatasandit kui odavat (kuigi odav ta kindlasti ühelgi tasandil polnud, sest filmi eelarve oli 125 miljonit dollarit) stiilitrikki, oleks nagu vaadata ainult poolt filmi.

Juri Lotman kirjutab, et tekst tekstis on võte, kus eri semiootiliste süsteemide põrkumine rõhutab teksti mängulisust, tinglikkust ja iroonilisust, loob uusi tähendusi, muutes samal ajal teksti sisemiste ja väliste piiride tajumist.² "Diggeri" puhul on tegu filmiga teatrietendusest, mis on satiir filmimaailmas paarkümmend aastat varem toimunud sündmustest, mis aga omakorda on kommentaar meie päris maailmale. Nii on vaataja ja satiiri vahel justkui filtrina toimiv vaheilm, mis ei kuulugi enam otseselt satiiri, vaid hoopis düstoopia valda, milles on juba aset leidnud kõik näitemängus kajastust leidvad katastroofilised sündmused, mille tulemusena patrullivad brutalistlikel tänavatel tavakodanikega kõrvuti relvastatud jõud ja argielu taustal käib aktiivne tulevahetus.

Kuna teatritükk on võimendatud, kergelt üle võlli aetud ja poolfiktiivne lugu filmimaailmas juhtunust, heidab Cruise Diggeri osatäitja Curtis Marksonina lavastajale ette, et näidend pole piisavalt realistlik, mistõttu ei ole ta õiglane nende suhtes, kes katastroofis osalised olid. Sel hetkel lisandub metatasandile veel üks kiht intriigi, kui lahkhelisid asub lahendama lavastuse produtsent, rahastaja ja õiguste omanik Kenny (Jesse Plemons), kes avaldab, et ta on Diggeri õepoeg. Kennyl on enda motivatsioon see lugu rahvani viia, esiteks, et ise tulla toime tunnetega, mida ta oma onu vastu tunneb, kuid teisalt anda ka rahvale võimalus läbi lavastuse nägemise oma leina protsessida, mõtestada ning mis kõige tähtsam, mäletada.

Selle käigus nihutab Iñárritu filmi fookuse keskkonnatemaatikalt kunsti mõtte ja funktsiooni arutelu peale. Tundub, et režissöör pakub välja kunsti kui eelkõige mäluvormi, millest tuletatavad ka näiteks edasised teraapilised ja esteetilised funktsioonid. Loomulikult on oluline oma ajalugu teada, sest kui me ühiskonnana kollektiivselt ei mäleta, siis ei saa me ka ajaloo tumedatest perioodidest õppida. Kas teha seda läbi nalja, on jällegi kahe otsaga asi – ühelt poolt võib tõesti aset leida teatav tervenemine, et ühiskonnana traumeerivatest etappidest edasi liikuda, kuid teisalt võib nali pisendada ohvrite läbielamisi. Kuidas leida tasakaal? Kenny arvates on näiteks kõigil õigus kasutada kunsti pakutavaid võimalusi nii, kuidas tahavad. Kunsti ülesanne on seega ühelt poolt vaadata tagasi ja olnut mõtestada, selle kaudu aga mõelda, kuidas saaks tulevikus paremini. Kas me potentsiaalset hoiatust ka kuulda võtame, pole aga enam otseselt filmitegija vastutusalas.

Küll lasub filmitegijal vastutus mõelda, missuguse sõnumi ta maailma saadab ja kuidas ta seda teeb. Kas on eetiline teha film, mis heidab maailmale ette laristamist ja aina suuremat tarbimist, kasutades selleks ise üüratut 125 miljoni dollari suurust eelarvet? Lõplik summa kujunes kuulu järgi veelgi suuremaks. See on isegi inflatsiooni arvestades umbes kolm korda kallim kui Iñárritu 12 aastat tagasi tehtud "Lindmees", millele tollal kulus umbes 17 miljonit dollarit. Tundub silmakirjalik teha kallist ühiskonnakriitilist filmi, mis heidab kõige muu seas üksikisikule ette, et too tahab odavaid energiahindu ja lennupileteid ning veel lisaks lihtsalt ära elada ja natuke ka elu nautida. Muidugi, satiir ja must huumor seda osati eeldavadki, aga põhiprobleem on selles, et hetkel mõjub see mõtestamata priviligeeritud positsioonilt antuna, mistõttu ka võltsilt. Tänapäeval ei saa mõelda ainult sõnumi sisule, vaid tuleb aktiivselt mõelda ka sellele, kuidas seda esitada. Muidu hakkab moodus õõnestama esialgset eesmärki ja eeldatavalt häid kavatsusi sootuks kaaperdama.

Teksti lõpus leiame end taas selle algusest. Ei jää üle muud, kui nentida, et tänapäeva maailma absurdsuse juures on satiirist saamas lavastuslik dokumentaalfilm. Priit Pärn kujutas joonisfilmis "Eine murul" Nõukogude ühiskonna toimimisloogikat, mida läänes võeti eelkõige läbi absurdi prisma, kuigi suuresti kõik täpselt nii oligi. Iñárritu "Digger" on juba iseeneses absurd par excellence – 125-miljoniline monstrum, mis oma suuruse ihas tahab võib-olla head, kuid ei mõtesta või ei näe, kuidas ta on ise selle süsteemi osa, mida ta nii innukalt kritiseerib. Ta on meie absurdse maailma peegeldus, kriitika, kuid ühtlasi ka suurstuudiote soov panna moodne ja aktuaalne keskkonnatemaatika endale raha teenima. Viimase punkti puhul ebaõnnestuti iroonilisel kombel täielikult.

Kuigi me saame ja võime kunsti abil end tervendada, naerda, teha läbi selle maailm kuidagi talutavamaks, pole tegelikkuse eest lõpuks pääsu ja teatrist või kinost välja astudes tuleb argiprobleemidele päriselt otsa vaadata. Elu läheb tavapärases rütmis edasi. "Digger" andis meile sõnumi, et inimene ja süsteem kaevavad endale ise auku, millest välja ronimine läheb aina raskemaks, kuid kaevas endale selle käigus samamoodi augu ja kukkus sinna sisse.

¹ Inglise keeles brainrot.

² Lotman, Juri 1990. Tekst tekstis. Kultuurisemiootika. Tekst - kirjandus - kultuur. Tallinn: Olion. Kättesaadav: https://jurilotman.ee/lotmani-teosed/tekst-tekstis-1981/ , 12.10.2026.