Lapsena mängisin pikkadel autosõitudel sageli sellist mängu, et korrutasin mõnda sõna senikaua, kuni see oma tähenduse minetas ja täiesti mõttetuks muutus. Näiteks sport. Sportsportsport­sportsport. Nüüd olen suur ja kogu Eesti Vabariik mängib seda mängu sõnaga "punk". Ajal, mil reklaamigeeniused jazzi ja Shakespeare'i avalikult p-sõnaks on kuulutanud ja eelmise sajandi revolutsionäärid-vabamõtlejad oma koduerakondadest lahkudagi jõudnud, mõjub kogu see pungijutt mulle paratamatult väikekodanlikult. Peaaegu sama väikekodanlikult kui Tiktokist end massidesse külvanud alternatiivsed ketid-needid-nahk – vahepeal tundus lausa, et mitte-alternatiivne välja näha oli palju alternatiivsem. Aga ega siin midagi uut ei ole: kui kunagi võitsid lahedate tagide, saabaste ja käreda mussiga endale uusi jüngreid neonatsid, siis nüüd tundub, et üsna sarnaste reklaamtoodetega võidab endale poolehoidjaid-leppijaid praeguse maailma mugav, maksejõuline ja meeldivalt haritud vestlusi pidav osa.

Niisiis: oktoobri keskel tervitasid Eestimaa rahvad järjekordset pungifilmi. Popp teema. Jagasin noorukese Mihkel Raua seiklustest pajatavat Jaak Kilmi "Musta pori näkku" seanssi kokakoolakinos paari kultuuritegelase, paari noore pungi (tuttavad näod, usaldan) ning ühe kavalalt misogüünsete kalduvustega cool girl'i ja influkaga, kes tuli kinno koos oma veidi vähem kavalalt misogüünsete kalduvustega räpparist boifrendiga. Issanda loomaaed on kirju ja minu sabasulgede sära jäi selles seltskonnas alla igasugust arvestust. Seda, mida nemad filmist arvasid, ma ei tea, aga minu muljed on sellised: nagu filmi inspireerinud raamatki, oleks film mind 14aastasena ilmselt vaimustanud. Ja kuna mu süda kuulub jäägitult 14aastastele, ei tahaks ma filmi "Musta pori näkku" kohta midagi halba öelda. Paraku mängib nii mu isiklikus kui ka avalikus elus peale südame rolli ka mõistus, mis ütleb: mmmjah.

Filmi süžee keerleb ümber Mihkli bändi Golemi püüdluste jõuda saatuse kiuste oma esimesele muusikafestivalile esinema. Teekonnafilm on kindla peale minek. Olen ka ise suur punktist A punkti B liikumise fänn ning harrastan seda tegevust igapäevaselt. Natuke jäi küll segaseks, mis on selle teekonna lõpp-punkt ja kliimaks: läbikukkunud esinemine festivalil, Kojamehe heisatud trikoloor, Mihkli suudlus imekauni Liisaga või liitumine Singer Vingeriga (see oli ju hoopis märgilisem ja pikaajalisem projekt, millest filmis kuidagi … räägiti, aga ei räägitud, aga räägiti, aga ei räägitud). Aga, nagu ütlevad suured filosoofid: eks teekond olegi sada korda tähtsam! Mõnes mõttes võib filmi segases ülesehituses näha omamoodi naljakat – ei tea küll, kas taotluslikku – paralleeli mitmete tolle aja bändide saatusega: furoori kui palju, legende maa ja ilm, kaa-gee-bee ja hullar, ühtegi kontserti ei jõutud anda ja linti võeti ainult üks kaver. Kahjuks või … õnneks.

Võrreldes raamatu-Rauaga on filmi-Raud – kui kasutada tema enda lemmikpiirkonnaga seotud sõnavara – üsna kohitsetud olemisega. Kui raamatus on Mihkel irvitav elumees, kes suudab peaaegu¹ lõputult tina panna ja kellel vahel lava ees hingeldavate tüdrukute vaatamisestki juba – kuidas seda teile öeldagi – tuleb, siis filmis on teda kujutatud mõnevõrra introspektiivsema kujuna. Kogu Golemi-bandest paistab ta olevat ainus, kes šõubisnist ja kunstniku­eetikat tõsiselt võtab ja "nagu päriselt lihtsalt OMA MUSSI" teha tahab (vist). Ja muide, džentelmen olla oskab. Hendrik, Kojamees, lätlane, Hardi ja teised siin-seal vilksatavad tegelased on rohkem … lusti ja lillepeo peal väljas. Võib-olla ka sulli ja feimi, niipalju, kui sellest tol ajal mõelda oli võimalik. Filmi-Raud küll rüüpab aeg-ajalt närvide rahustamiseks või solidaarsusest kolleegidega punnsuutäie ning õnnistab kinopublikut mõne harva inglinaeratusega, aga raamatu-Raua aastatepikkuse tsükli, pideva kepijutu ja võika naeruni see ei küündi.

See vist ongi see, mis mind filmi puhul kõige enam häirib: kuigi ma oma kogemusest kaheksakümnendatest midagi ei mäleta, on muu hulgas filmi algteoseks olnud raamatu "Musta pori näkku"² põhjal jäänud mulje, et tegu oli üsna koledate aastatega. Või noh, väga koledate aastatega, oleneb, kes ja kus sa olid. Aastatega, mil kultuuriklubid ja rahvamajad olid otsast otsani täis igijommis poolzombistunud intellektuaale. Aastatega, mil kõik naised Mihkel Raua mälestustes (olenemata vanusest, joobeseisundist või vaimsest arengust) jagunevad nendeks, kellega oli juba magatud, ja nendeks, kel see au veel ees oli. Aastatega, millest mäletatakse – kogemata ja meelega – võimalikult vähe. Ja kuigi raamatu kirjutamisel tuleb kindlasti ette kirjanduslikke liialdusi, eriti kui ollakse Mihkel Raud, ja ega see inimmälu ka just kõige usaldusväärsem infoallikas ole, ei kipu ma raamatu üldises meeleolus ülemäära kahtlema. Siin seisnebki põhimõtteline erinevus raamatu ja filmi vahel: kui esimene kirjeldab seda, mida võib-olla ei tahaks mäletada, siis teine peegeldab seda, mille mäletamine on okei. Ja viimasel ajal lahe.

Kuna aga suur osa inimesi, kes sooritasid tol ajal (mainitud ja mainimata jäänud) vägitegusid, on ka praegu olulised tegelased – küll veidi teises võtmes ja toonis –, ei sobi neid muidugi kinolinale nii rõlgetes toonides maalida. Ja kes säärast rõvetsemist üldse vaadata tahaks, eks ole. Ainult mingid retsidivistid! Ja milleks teha filmi retsidivistidele, kui saab teha filmi kõigile Eesti VIII kuni XII klassidele. Filmi, kus tegutsevad meie aja- ja kultuuriloo seisukohalt oi-kui-tähtsad-onud (selles ma ei kahtlegi), kes vahepeal teevad natsake rumalat nalja, aga noh, pange rumalate kohtade peal kõrvad kinni. Ja silmad ka võib-olla.³ Muide, selles filmis on ju üks tüdruk ka, kes, nagu Liisat kehastanud Carolyn Veensalu ise kuskil iseloomustas, "poistele sugugi alla ei jää". Niiiii-et – suht-koht feministlik film kah veel. Tere tulemast, Kose gümnaasiumi üheksas bee!

Liisa (teda raamatus pole, sest 80ndatel olid paraku leiutatud veel ainult horisontaalasendis naisterahvad) on poistega suvetuuril kaasas seetõttu, et ta on suur ajakirjandushuviline ja teeb noorte muusikute seiklustest raadio noorteprogrammile väga toredat ja põnevat raadiosaadet. Ja mitte üldse selleks, et Hendrik ja Mihkel teda kordamööda piiluda saaksid. Mitte selleks, et loosse romantilist intriigi tuua (sest mis film see on, kus naiste – või muu varanduse – üle ei kakelda). Ja kaugeltki mitte selleks, et see film tänapäeva publikule vastuvõetavaks teha. Girl power! Sest, nagu öeldud: ajaloo vaates korrektset misogüüniat (ja muud jõmisemist) viitsiksid vaadata ainult retsidivistid. Ja võib-olla asjaosalised, sest nooruspõlve on ikka tore meenutada. Eriti kui kõik lõpuks nii kenasti – vaba-vaba-vabariigina – välja kukkus.

Kuigi filmi-Mihkel (või tema osatäitja) tundub raamatu- (ja päriselu-)Mihkliga võrreldes natuke ebaloogiliselt letargiline ja diip sell, natuke selline Arno Tali masti mees, on Timotheus Sammul vist projekti kõige sümpaatsem (noor) näitleja. Mis sest, et ta selle rolli mängimiseks natuke liiga ilus poiss on. 80ndatel oli ilus poiss ainult Sal-Saller – või ma eksin? Paraku ei saa ma filmi vaadates pea hetkekski vaimusilmast pilti noortest peaosatäitjatest (kelle töökuses ja andekuses ma muidugi kaheldagi ei julge) kodus oma ridu pähe õppimas. Usinalt. Tublisti. Kardan, et selle aja ängi ja vastikust on vist pea võimatu ära õppida, harjutada, mängida, kui sul on soe kodu, armastav pere, viied tunnistusel ja enam-vähem selge mõistus kolba sees. Kogu lugupidamise juures – ma ei suuda uskuda Kojameest, kelle näost on näha, et tal on õhufritüür ja ergonoomilised jalanõud! Olgu pealegi, arvatavasti mõjuvad ka katkiste põlvedega teksad ja mõõdukas ropendamine keskmisele publikule juba üsna pungilt ja kreisilt – aga mina olen vist liiga paljude tasustamata eluheidikute silmadesse vaadanud, et kenade näitlejate laenatud ja kinni makstud hullust uskuda. Naljakas – kuulsin, et filmi pearolle käisid proovimas ka mõned tuttavad, kes päriselt mussi teevad ja okei, päris nii segod ei ole, kui nende 80ndate kolleegid, aga, noh, äkki pool sellest. Mis on praegusel ajal juba väga tubli tulemus. Huvitav mõelda, mis oleks sellest filmist saanud, kui nad miskipärast siiski mängu oleks võetud. Oleks see parem või piinlikum?

Tegelikult on suhestutavat filmis nii mõndagi: joomise on viimasel ajal (vähemalt osaliselt) asendanud muud meeldivad ained, kuid lust sellele tööle kultuuri edendamise mõttes pihta anda jätkub siiani. Tartus on endiselt keeruline sobilikku kontserdikohta leida. Kehva mussi tehakse siiamaani. Head muidugi ka. Nii filmis kui ka raamatus esinenud ansamblite kohustuslik tarifitseerimine avalike esinemiste tarvis (jm bürokraatia-tsensuuriga seotud sekeldused) meenutasid mulle tahes-tahtmata mu enda mõningaid koomilisi vaidlusi Eesti Autorite Ühinguga. Olgu maa nii vaba kui tahes, on oma asja ajada ikka keeruline ja kulukas ning see ajab kenad ametnikud pahatihti segadusse. Kaa-gee-beed ma küll ühegi kontserdi ajal elektrit kinni lülitamas pole näinud, tänu taevale, aga on ilmselge, et leidub ka neid Lugupeetud Vastutavaid Isikuid, kellel selleks kiusatus on. Küll natuke teises vormis ja sõnastusega, aga samade eesmärkidega: kaitsta noorsugu hävitava ja amoraalse mõju eest. Rõõm, et on asju, mis läbi ajaloo samaks jäävad; rõõm, et meie seas on "väärtustega" inimesi; rõõm, et nad meie käekäigust ja puhtast südamest hoolivad. Tervitan südamlike suudlustega!

Üks kana on mul siiski veel kitkuda: filmis, mis keerleb muusika tegemise ümber, ei tohiks olla ühtegi ebausutavat käeliigutust kitarril, ühtegi mittesüngis laulmist, ühtegi tom-trummi löömise visuaali juures kõlavat soolotrummilööki. Lapsena pettusin tohutult oma armastatud sarjas "Väike maja preerias"⁴, kui pereisa Charles ühe osa lõpus viiulit mängima hakkas: oli näha, et see on enam-vähem esimene kord, kui ta seda pilli käes hoiab. Nii hullusti "Musta pori näkku" vaatajaga ei käitunud, kaugeltki mitte. Ilmselt oskavad poisid, kes filmis kitarri tinistavad, ka väljaspool filmi seda teha, aga pillide autentne käsitsemine ning loogiline kõlapilt on miski, mida muusikahuviline publik, kelle hulka ma paraku ise ka otsapidi natukene kuulun, tähele paneb ja tähtsaks peab. Kahjuks.

Lõppkokkuvõttes: filmil "Musta pori näkku" poleks ju eriti viga, kui selle taga poleks päris inimesi, aega ega sündmusi, kui see oleks lihtsalt lugu toredatest noortest toredat noorte asja tegemas. Paraku inimesed, aeg ja sündmused siiski on – ning esinevad filmis mingisuguse vanaema võileivakatte kujul, mille puhul ei saa kunagi päris kindel olla, mis sinna sisse läks ja … miks. Kui raamatut lugedes oli tunne, et minu peale karjutakse, siis filmi vaadates tundsin, et minuga räägitakse nagu lapsega. Kummalgi juhul polnud hea olla. Kuigi ma hääletõstmist üldse ei kannata ja selle peale – tunnistan ausalt – päris kergesti lihtsalt nutma hakkan, eelistan antud juhul vist seda nunnutavale variandile.

Aga nagu öeldud: ka 14aastased väärivad kogemusi, mis inspireerivad. Ka ministrite kenad abikaasad võivad end taas noorena tunda. Ka Selverist võiks saada osta kinnitust, et oled alternatiivne ja vaba. Paraku muudab vastuvoolumõtete peavoolu sikutamine need kaunis mõttetuks ja, nagu härra Raud ehk ütleks, impotentseks. Ühte tegi see mõõdukalt impotentne linateos (ja nt samal nädalal välja tulnud Triibupasta vinge punklugu) küll – tuletas meelde, miks ma rabelen. Pani tahtma olla kurjem ja näidata, et te olete valesti aru saanud. Pani tahtma siia kirjutada: kõik te, vanad mehed, olete lollid!!! Ja teised ka, kes te seda praegu loete. Lollid! Ning selles mõttes oli film "Musta pori näkku" ju ikkagi positiivne kogemus. Kuni on, mille vastu marssida, ja kuniks on, mille poolt marssida – seni võib ka marssida, eks ole. Marssida ja loota, et üks hetk saab see jazz-on-punk-T-särkide epohh läbi ja leitakse mõni muu võrdväärne sõnakõlks, mida müüa. Jazz on disko. Jazz on seitsmenda päeva adventism. Jazz on tervisesport.

¹ Raamatu viimastel lehekülgedel tuleb ka temal piir ette …

² Mihkel Raud, Musta pori näkku. Tammerraamat, 2008.

³ Ainus, kes filmis tõesti nilbet nalja (ja tegusid) teeb, on Kojamees, aga mingi maapruudi konsensuaalne kabistamine on praeguse aja mõistes lapsesõbralik sisu, kui aus olla.

⁴ "Little House on the Prairie", Blanche Hanalis, 1974–1983.