Kinost on tänapäeval saanud meeldiv puhkepaik. Astudes kinosaali, näen enamasti pooltühje istmeridu, mõnikord ka päris lagedat ruumi, kus könutab ainult mõni üksik minusarnane uitaja. See on tohutu kergendus. Teatrisaalis imestan ju alati, mis vägi küll on kõik need inimesed siia kokku toonud; hakkab palav, teatrisse peaks tulema T-särgi väel. Aga kino on teatri täielik vastand, kui esilinastused välja arvata. Ruumiline hõredus paitab silma, mahe refleksiivne atmosfäär inspireerib. Mis siis, et mõne saali dolbi­heli agressiivselt kõrva ründab: selleks puhuks on mul alati kaasas tihedad kõrva­tropid. Tropid kõrvas, võib häirimatult jälgida ka kõige lärmakamat linateost.

Paar nädalat tagasi lugesin Riste Sofie Kääri filmiarvustust "Musta pori (14aastaste) näkku".¹ Filmi olin juba näinud, muide mõõdukas arthouse-saalis, nii et troppe polnud vajagi. Oletan, et Jaak Kilmi film oli sedapuhku mõeldud hoopis väiksemale ekraanile, sest mulle ei hakanud silma detaile, mille märkamiseks olnuks vaja kümne meetri laiust kinolina. Kääri arvustust lugedes jäid aga meelde laused: "Kui raamatut lugedes oli tunne, et minu peale karjutakse, siis filmi vaadates tundsin, et minuga räägitakse nagu lapsega. Kummalgi juhul polnud hea olla." Käär täpsustab oma deklaratiivset avaldust, mööndes, et ta siiski vist eelistab Mihkel Raua raamatut filmi "nunnutavale variandile". Otsustasin, et pean raamatu läbi lugema.

Tean, et raamatu lugemine on minu privileeg. Enamik teismelisi praegu raamatut lugeda ei suuda, sest see nõuab aeglast süvenemist, sisseelamist ja loovat kujutlust, mis jäävad tänaste noorte jaoks läbitungimatu eesriide taha. See eesriie on palju tihkem kui kunagine "raudne eesriie", kust väga palju läbi tilkus (nagu näitab ka Kilmi film). Helkivate ekraanide impeeriumist enam pääsu ei ole – nüüd on eesriie sile ja puutetundlik, ilma aukudeta. Seda enam aga hakkab mind huvitama, mis selle eesriide taha kinni jääb. Kes elab peegli taga, mõistatuslike seadustega imedemaal? Ja mis tekitab arvustajas tunde, et valida saab ainult halva ja veel halvema vahel, sest sinu peale kas karjutakse või sind nunnutatakse nagu last?

"Nutitelefoni vaenulikkus keerukama mõtlemise vastu muudab meie kultuuri praegu igast aspektist," kirjutab The Timesi kolumnist James Marriott raamatus "Uus pimeduseajastu". "Lakkamatu meelelahutuse keskel ei saa stsenaristid enam arvestada vaatajaga, kes kõiki sündmustiku käänakuid ja vestluste nüansse jälgida suudaks."² Seepärast nõuavad Netflixi tootjad, et sündmustik oleks lihtne ja tegelased ise seletaksid, mida nad teevad – muidu ei saa telefone ketravad vaatajad asjale pihta. Samuti rõhutatakse, et filmi sisu tuleb mitu korda üle korrata, nii ühemõtteliselt, kui saab, sest ainult nii säilib võimalus, et vaataja rajal püsib. Lühidalt, uuemate filmide ja seriaalide poeetika on täiesti vastandlik ideele, et kunstiteosel on mitu tasandit, et ta on mitmeti tõlgendatav ja sisaldab ambivalentseid detaile. Vastupidi, toode peab olema ühemõtteline ja vältima segadust tekitavaid küsimusi. Nutiajastu pole mõeldud nutikatele: nutikas on ainult telefon, mitte selle kasutajad.

Just seda tüüpi linateos ongi "Musta pori näkku". Ja kui ma ütlen "linateos", siis tähelepanu! See on iroonia, sest kinolina pole talle tarvis. Möödunud sajandi kaheksakümnendaid aastaid näidatakse siin standardselt. Fookusesse võetud subkultuurist tehakse karikatuur. Miljöö on üles ehitatud hoolikalt, kuid atmosfääri ei püütagi luua (vrd Jaak Kilmi varasema tööga "Disko ja tuumasõda", mis vastupidi otsib just atmosfääri, ajastu hõngu). Filmi ongi imelik Mihkel Raua raamatuga kõrvutada, sest sealt pole laenatud ühtki motiivi, vaid nopitud üksikuid tähiseid, umbes nii, nagu somest nopitakse vanu pilte. Võrdlus Christopher Nolani "Odüsseiaga" poleks kohatu, sest näitlejatööd on suure­pärased ja valitud legend esitatakse veatult. Vägivalda jagub lahedalt ja nilbustki on siia-sinna poetatud. Mäss on nunnu. Midagi nii hirmsat nagu prantslased ei teinud meie punkarid isegi õudsel nõukaajal, ja kui viimaks kord majja löödi, said neist tublid inimesed.

Mihkel Raua raamat on seevastu räme. Selles on Riste Sofie Kääril kahtlemata õigus. "Vittu, raisk. Minust ei olnud täna asja," kõlab selles tekstis täiesti tavaliselt, muidu obstsöönne väljend on muutunud kirjakeelseks.³ Aga just siin ilmub ka teatav lõhe teksti enese sees, mida Käär minu meelest ei märganud. Jutustaja distantseerub iseendast lakkamatult, ta vaatleb kõike toimunut läbi iroonilise prisma, küll enamasti hinnanguid andmata, aga muutunud enesesuhtele selgesti vihjates. Isegi obstsöönsusele lähenetakse refleksiivselt, nagu arutluses Hardi Volmeri lemmikväljendist "Minge munni, raisk!". Jutustaja sõnul on ta seda Volmeri suust kuulnud lugematu arv kordi: "Ta võis sõnade järjekorraga vahetevahel pisut mängida. Mõnikord oli see "Munni minge, raisk!", siis jälle "Raisk, minge munni!" Kõige harvemini esines kombinatsioon "Munni, raisk, minge!", kuigi ette tuli sedagi. Haruharva jättis Hardi mõne sõna ära, asendades selle teise kordusega."⁴ Iroonia jääb siin märkamata ainult siis, kui olete puuga pähe saanud. Või kui sirvite parajasti telefoni, mis teeb sama välja.

Raamatus saab seega eristada kolme tasandit: dokumentaalne jutustus, bravuurne autofiktsioon ja refleksiivne analüüs. Just viimane võib jääda hoomamata lugejal, kes pole harjunud keerulist teksti mõtestama. Ülikoolide õppejõud on ammugi märganud, et sama häda vaevab ka tänaseid üliõpilasi. "Ma ei arva, et 21. sajandi üliõpilased oleksid rumalad," kirjutab James Marriott. "Aga ma arvan, et nad püüavad õppida vaenulikus keskkonnas. Valmistuda eksamiks või kirjutada kursuse lõputööd enne ja pärast nutitelefoni tulekut on kaks nii erinevat asja, nagu jalutada juunipäeval päikese käes ja ekselda südatalvel lumetormis."⁵ Uurimused näitavad, et nuti­telefon segab üliõpilast isegi siis, kui ta on lauanurgal välja lülitatud.⁶

Mihkel Raua "Musta pori näkku" on kirjutatud lugejale, kes suudab jälgida ka peenemaid nüansse, rämedusest hoolimata (või õieti just selle kiuste). Jaak Kilmi film on aga tehtud vaatajale, kes seda enam ei suuda. Kui midagi näkku lendabki, siis musta šokolaadi­kreemi. See film pole mõeldud "Disko ja tuumasõja" aegsele filmifriigile, kes on maitsnud "Eraserheadi" või imetlenud linateoseid nagu "Blow-up" või "8 ½".⁷ Selline filmifriik suutis ju lugeda mitmekihilisi romaane, tundis luulet või isegi filosoofiat. Kas tegu on vaimse mandumisega? Võib-olla küll. Kindlasti on see ohtlik demokraatiale. Mida ette võtta? Vastust teab ehk tuul. Või hoopis mõni muistne loomislugu.

¹ Riste Sofie Käär, Musta pori (14aastaste) näkku. – Sirp 23. X 2026.

² James Marriott, The New Dark Ages: The End of Reading and the Dawn of a Post-Literate Society. London, The Bodley Head, 2026, lk 88-89.

³ Mihkel Raud, Musta pori näkku. Tammerraamat, Tallinn, 2008, lk 182.

⁴ Samas, lk 165.

⁵ James Marriott, The New Dark Ages, lk 88.

⁶ Kristen Duke, Adrian Ward, Ayeler Gneezy ja Maarten Bos, Having your smartphone nearby takes a toll on your thinking. – Harvard Business Review 20. III 2018.

⁷ Viidatud filmid: David Lynch, "Eraserhead" (1977); Michelangelo Antonioni, "Blow-up" (1966); Federico Fellini, "8 ½" (1963).