Signe Kivi on rahvusooperi nõukogu liige aastast 2023. Muusika on talle läbi elu olnud väga oluline, kuid ooper tuli kunstniku ja poliitiku ellu 10-15 aastat tagasi. "Loomulikult nüüd, kui ma olen Estonia nõukogu liige, siis see on suur luksus, et ma saan olla ooperile väga lähedal," sõnas ta.

Visuaalkunstnikuna on Kivi rõhutanud, et talle on väga oluline, mida ta näeb. Ooperis vaatab ta aga tervikut. "Ma vaatan, ma kuulan. Ma tahan, et kõik see, mis on laval ja mida toovad meieni artistid, oleks niisugune sümbioos, et asjad ei kõlksuks eraldi. Ma pean ütlema, et ma olen kaunis kriitiline, eriti just selles suhtes, mida ma näen," kinnitas Kivi.

Mida teha Estoniaga?

Viis aastat tagasi võttis Riigikogu vastu otsuse riiklikult tähtsatest kultuuriobjektidest ja otsustas, et rahvusooperile tuleb juurdeehitus. Signe Kivi oli üks nendest inimestest, kes selle otsuse poolt hääletas. "Neid põhjendusi on väga palju. Ma olen kogu ihu ja hingega olnud seda meelt, et Estoniale peab tulema juurdeehitus. Paraku kõik need unistused suurest majast kuskil mere kaldal… mul on niisugune tunne, et ma ei tea, mis siis saab vanast ooperimajast," sõnas Kivi.

Näiteid uut ja vana ühendavatest Euroopa ooperimajadest leiab Kivi sõnul mitmeid. "Minu meelest on võrratuid sümbioose. Endale mulle meeldib kõige rohkem Lyoni ooperimaja. Mulle meeldib arhitektuur, mis ühendab vana ja uut. Mulle tundub selles midagi, mis on ooperimajale õige. Ega meil vist ei ole riigil ka nii palju raha, et ehitada eraldi maju," nentis ta. "Kui me mõtleme tagasi kultuuriehitiste peale, siis isegi, kui kõik muud takistused on kõrvaldatud, on alati rahaprobleem. Aga Estonia juurdeehitusel ei ole rahaprobleemi, sest kultuurkapitali sihtkapitalil on need vahendid olemas ja nad vaikselt ka kasvavad," lisas Kivi.

Ometi ei ole siiamaani jõutud juurdeehitusega kuhugi, samal ajal, kui näiteks Ukuaru muusikamaja Rakveres, mis sisuliselt kuulus Estoniaga samasse nimekirja, on juba valmis ehitatud. "Kõigepealt räägime nimekirjast. Estonia ei olnud seal esimene ega teine ja neid neid ehitisi tulebki järjekorda panna ja järjekorras saab neid ka ehitada," sõnas Kivi. Lisaks on vaja arvestada muinsuskaitse tingimustega.

Kivi sõnul astutakse samm korraga. "Mul on tegelikult väga hea meel, et eelmise nädala lõpus jõuti ühe hankega, mis puudutab Estonia kolme võimaliku juurdeehituse asukohta ja ka ruumiprogrammi, nii kaugele, et tuli kuus pakkumist. Kaks nendest on väga tunnustatud arhitektuuribüroodelt, mis näitab minu jaoks seda, et sel mõttel on jumet. Ei ole nii, et kõik arhitektid või kõik muinsuskaitsjad leiaksid, et sinna ei saa ehitada. Küllap saab. Alati on ju erinevaid arusaamu."

Ka näiteks muusikute seas ei ole kujunenud Estonia osas ühtset arusaama. Nii mitmedki väidavad, et Estonia on nagu tempel, mis peaks jääma juurdeehitustest puutumata. Kivi nõustub, et tegu on väga kalli ja olulise ajalooga hoonega, kuid kaasaegse ooperi ja balleti võimalused on selles piiratud.

"Minu meelest me ei saa jääda vabandama, et siin ei saa etendada seda, teist ja kolmandat, et siin ei ole kõla. Balletiartistid hakkavad sooritama oma suurejoonelisi hüppeid ja tegelikult peavad maha kukkuma," märkis ta. "Ma ei saa öelda, et ma olen kõik need argumendid, mis töötavad vastu väga-väga läbi mõelnud, sest ma ei ole ju professionaal. Aga kui ma mõtlen tagasi teistele kultuuriasutustele, mille ehitamine on olnud samuti keeruline, siis ükskord see tuleb," lisas Kivi.

Avalik debatt Estonia teemal on olnud küllaltki äge, kuid selle käigus pole tingimata tekkinud head ja edasiviivat dialoogi. Kivi nentis, et tagasi mõeldes ei ole võib-olla kaasatud õigeid inimesi. "Ma arvan, et meie omad ooperi ja balleti korüfeed on üht-teist öelnud, mõned isegi päris jõuliselt, aga tõtt-öelda ma ei ole tajunud niisugust heas mõttes survegruppi ja selle lahenduse otsimist nii, et kõik osapooled natukene annavad järgi, aga kehtestavad ennast ka mingil määral selle eesmärgi nimel, et me saaksime edasi minna."

Muutused peavad algama meist endist

Juurdeehitus ei ole sugugi ainuke teema, mis Estonia ümber viimasel ajal hõljunud on. Keerukad on olud ka organisatsioonis endas, loominguline kollektiiv on oma rahulolematusega ka avalikkuse ette tulnud.

"Selle aasta varasuvel tundsin ma ennast väga süüdi. Kasutan praegu võimalust, et vabandada paljude artistide, Estonia inimeste, estoonlaste ees, sest ma olen rohkem olnud pühendunud juurdeehitusele. Mul ei olnud põhjust kahelda selles, et maja, repertuaari, inimsuhete, usalduse, juhtimise ja väärtustega tegeletakse. Küllap tegeletigi, aga kui ilmusid esimesed väga kriitilised artiklid ja intervjuud, siis see tekitas sellise olukorra, kus hakkas tulema seda tormi," rääkis Kivi. Suvi möödus tema sõnul nõukogul töises ja murelikus meeleolus, mille käigus saadi aru, et muutused peavad algama kõigepealt neist endist.

Rahvusooperi nõukogu ei olnud Kivi sõnul paljudest probleemidest ja pöördumistest teadlik. "Juhtkond soovis lahendada maja sees ära teatud eriarvamused. Ma arvan, et me oleks saanud sekkuda, aidata, nõu anda, katkisi suhteid varem parandada," sõnas ta. Nüüdseks on nõukogu alustanud Estonia rahulolu uuringuga. "Usun, et jõuame selle aasta lõpuks otsusteni, mis on vältimatud," märkis Kivi.

"Kõike tuleb teha seaduslikult ja põhjendatult, sest üks asi on tunne ja see tunne on olnud nõukogu liikmetel. Ütleme siis nii, et see tunne on kasvanud. Ma võin kinnitada, et me oleme südamega selle asja sees ja tõesti soovime, et kired jääksid Estonia lavale, siis kui on etendus," kinnitas ta.

Mida aga Estonia maja tegelikult vajab, et saavutada uuesti ühtne ja toimiv loominguline organisatsioon, et siis lõpuks olla ka väärt juurdeehitust? "See väärt olemine on Estonias ka täna olemas. Ma ise olen püüdnud juurdeehituse ja selle mis on Estonia sees, siiski lahus hoida, sest meil on vaja uut saali. Me teeme seda ju tuleviku jaoks. Selge on see, et ka täna on Estonias väga-väga häid lavastusi, ballette, lastelavastusi, praktiliselt piletit on võimatu saada. Aga on ka neid, mis võib-olla ei toeta niisugust terviklikku repertuaari poliitikat," rääkis Kivi.

Kumu, EKA ja RaRa ehitussaagad

Signe Kivi on olnud osaline ka teiste Eesti jaoks oluliste hoonete rajamisel. Sajandivahetusel oli tema kultuuriministrina Kumu ehitama hakkamise juures. Sellele eelnes samuti kümmekond aastat vaidlusi, kas ja kuidas Eesti Kunstimuuseumile uus hoone ehitada.

"Arhitektuurivõistlus toimus juba 1994. aastal just sinna kohta, kus ta praegu on. See ei ole ühe, kahe või kümne inimese töö. Ma olen väga õnnelik et, oli valitsus, oli peaminister, kes seda toetas. Ma olen südamest tänulik lahkunud Siim Kallasele, kes tegelikult mõtles välja selle skeemi, mille järgi me oleme nüüd päris palju kultuuriobjekte saanud ehitada, et kultuurkapitali juurde moodustati sihtkapital," rääkis Kivi.

Rabedamalt läksid asjad Eesti Kunstiakadeemia endise hoonega Gonsiori ja Laikmaa tänava ristil. Signe Kivi oli akadeemia rektor, kui võeti käsile koolile samasse kohta uue hoone ehitamine.

"Meil oli rahvusvaheline arhitektuurivõistlus ja oli projekt. Loomulikult oli erakordselt raske hakata ehitama samasse kohta. Sa pead ju ülikoolina kuskile mujale minema, hoidma seda organisatsiooni ja neid inimesi inimesi koos. Aga sellise tee me toona valisime. See oli ka lugupeetud professorite soov kindlasti sinna jääda, ka mulle on see koht olnud väga armas, aga ma olin avatud ka muudele variantidele. Tollane haridusminister oleks saanud selle nii ülikooli kui ka minu enda jaoks paremini lahendada," meenutas Kivi raskuseid, mis uue hoone plaanimist saatsid.

Samale kohale uut koolihoonet ei kerkinudki. "Me alustasime praktiliselt otsast, akadeemia jäi alles väga suurte raskustega," rääkis Kivi. 2018. aastal sisseõnnistatud uue hoone üle, kus on ühendatud vana ja uus, on ta aga väga õnnelik. "Nagu ma ütlesin, mulle sellised sümbioosid meeldivad. Hing sai haiget, aga hing on paranenud."

Kui näiteks kultuuriministrina astus Kivi peale kultuurkapitali juhiga seotud skandaali tagasi, siis EKA rektori positsioonilt ta otsustas mitte taanduda. "Ma ei tahtnud. Äkki see oli isekas, aga ma ei tahtnud niisama loobuda. Ma tahtsin ikkagi alustada seda uut protsessi, ta vähemalt käima lükata, ja see õnnestus, teised viisid seda edasi. Mul on selle üle väga hea meel," sõnas ta.

Signe Kivi on olnud ka rahvusraamatukogu nõukogus, millest ühe aasta selle esimees. "Seal nõukogus oli väga pingeline ja oluline töö, me vaatasime üle kõik need remondiprojektide eelarved. Enne üht nõukogu oli jutt avalik-õiguslikest institutsioonidest ja ma võrdlesin, kuidas teised nõukogud on tasustatud. Selgus, et rahvusraamatukogu nõukogu liikmed olid kõige kehvemas positsioonis," rääkis Kivi, kelle ettepaneku läbi tõsteti rahvusraamatukogu nõukogu töötasu rahvusringhäälingu ja Estonia nõukoguga samale tasemele. Selle järel Kivi nõukogust ka lahkus. "Ma teadsin kohe, et ma viin selle läbi ja see ei saa siis enam minu kohta kehtida. See on minu meelest nii elementaarne."

Nagu Estonia teater on ka rahvusraamatukogu sümboolse tähtsusega hoone, teda ehitati okupatsiooniaastate lõpul, Eesti taasiseseisvus ehituse ajal, rahvas käis suurest vabaduse ihast ja ära tegemise soovist koos raamatukogu juures kraavi kaevamas. "Kui elada üle 30 aasta riigis, mis ei olnud meie oma riik, vaadata vanu albumeid, vanaemad-vanaisad, mis kõik neil oli, mis oleks võinud olla, kuidas meie elu kirsasaabaste all ära tallati. Kõik muutus nii totaalselt. Mul tõusevad praegu seljakarvadki püsti, kui ma mõtlen sellele ajale. Ja meil õnnestus, meil õnnestus."

Kui lihtne on olnud olla kontaktis teiste põlvkondadega. Signe Kivi oli õpetaja nii ERK-is kui ka EKA-s. "Õpetajaamet on selline – ma usun, et paljud on minuga nõus –, et ta võtab sult väga palju, aga oi, kui palju sa saad. Mina pidasin õpetajaameti juures kõige tähtsamaks seda, et sa selle noore inimese juhatad tema, mitte enda teeotsa peale. Sa saad sellise rahulduse, see on nii tänuväärne töö. Nüüd need noored ei ole ammu enam nii noored, aga ikka tihti keegi tuleb ja ütleb, et küll oli tore."

Kunstnik igas ametis

Kõige muu kõrvalt on Signe Kivi ka endiselt kunstnikuna aktiivseks jäänud. "Ma olin väga üllatunud, kui palju on tehtud tööd kõige selle kõrvalt, et on olnud suur pere, tohutult igasuguseid muid huvisid, maakodu rajamine," sõnas ta.

Mõned aastad tagasi toimus tarbekunsti- ja disainimuuseumis tema retrospektiivnäitus "Signatuur", millega Kivi soovis näidata, kui palju tekstiilikunst on ajaga muutunud. "See, kust mina alustasin – tekstiilitrükk, suureformaadilised tekstiilid – hoidku jumal, kui keegi ütles, et need on kardinad, see oli väga inetu minu meelest. Täna on näiteks EKA-s tekstiilidisain, mis on palju laiem, väga palju seotud tehnoloogiaga. Ma annan endale aru, et see ei ole enam minu teema, et ma ma ei ole enam professionaal selles sfääris," nentis ta.

"Ma olen mõelnud, et kõik, mis ma olen elus teinud, on natukene nagu looming. Ma olen olen olnud kõigis ametites, kuidas nüüd viisakalt öelda, kurat võtaks ikkagi veidi kunstnik ka," ütles Kivi.

Kultuurisoovitus. "Mõned päevad tagasi õnnestus mul vaadata balletti "Anna Karenina" Marina Kesleri lavastuses. See oli niivõrd täiuslik, stsenograafia, kostüümid, ma tantsust ei räägigi. See oli nii visuaalne, lihtsalt võrratu. Kui nüüd ballett on nimetatud ja see on ikkagi Eesti produktsioon, siis äsja esietendunud "Otello" on väga-väga võimas. Meie väike lava on absoluutselt niimoodi ära kasutatud, et sul on juba selline tunne, et sa oledki selles uues saalis. Kõik kõlab ja kõik on nappide vahenditega edasi antud maailm. Mulle see meeldib. Minul ei ole vaja et, lava oleks täis papjeemašeest kivirünkaid."