"Viimasel minutil" on näitemäng, mille lavaedu otsustatakse suuresti juba enne proovide algust, osi jaotades. Kui trupis on välja panna kolm hea (musta)huumorisoonega ja julgelt karakteerset näitlejannat, kes ei karda näha välja oma tegelikust vanusest 20+ aastat vanemad ja mängida kiiksuga vanamutte, on "Viimasel minutil" turvaline publikumagnet.

Ammu enne esietendust välja müüdud saalid ei jäta kahtlust, et Draamateater tegi siin õige valiku.

Rootslanna Carin Mannheimeri komöödia peategelased on kolm eakat daami, keda seovad aastakümnete tagused ühised ulakused, ristpistes armulood, hašišipilved, palju punaveini ja esmaspäevased bridžilõunad. Ning prouade iga arvestades – aina sagedasemad ühised matustel-käigud.

Näitemänguna on "Viimasel minutil" korralikult kokku pandud üllatustevaba tekst. Variatsioon igivanal, ent igavesti aktuaalsel teemal "me kõik jääme vanaks." Siin pole rabavaid süžeepöördeid, filosoofilist sügavust või teravat ühiskonnakriitikat. On kolm selgepiirilist naistegelast ning vaimukas, kohati suisa popp ja noortepärane dialoog.

Ka lavastaja Aleksander Eelmaa lähenemine on napp ja näitlejakeskne. Nõnda jäävadki eredalt meelde täpsed detailid – paaniliselt igasugu kurikaelu pelgava Annlouise’i (Maria Klenskaja) automaatne soov oma ridikül igaks juhuks diivanipadja alla torgata või ülipohhuistliku Marianne'i (Ülle Kaljuste) lühinägelikult vidus silmad.

Üksikud rõhutatult lavastatud episoodid – näiteks tangomuusika saatel toimuv lambipirni vahetamise pantomiim või Marianne'i ingellikult blondi tütre (Harriet Toompere) ilmumine, kes mõistatuslikult naeratades seinal rippuvad mustvalged fotod ümber pöörab, nii et nende asemel avanevad kirevad maalikesed – jäid vähemalt esietendusel pigem irdu ja mõjusid näpuganäitavana. Niisama nagu üllatuskülalisena daamide juurde saabunud leskmees Peri (Raimo Pass) demonstratiivselt eri paarist kingad või suur ja sügavpunane huulepulgajälg põsel.

Aga "Viimasel minutil" on komöödia. Ja žanrile omaselt saab ta hoo sisse alles koos publikuga ja vaatajate reaktsioonidega kohanedes, vast kuuendaks-seitsmendaks mängukorraks. Esietendusel jäi näitlejate mäng paiguti üsna rabedaks, kolme naise omavahelised suhted mõjusid liiga võitluslikena ja mitmelgi puhul näisid karakterid väikeses saalis üsna paksuvärvilised. Eks ta pigem suure saali menutükk on.

Märkus: autoril oli algne pealkiri "Vananeda ei ole väärikas :)